Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2012/12/14/1483214t1h411f.jpg)
7. detsembril esitles Tori juurtega professor Aadu Must Tartu ülikooli konverentsikeskuses oma äsjailmunud raamatut „Siber ja Eesti: jalaraua kõlin“.
Lugejate ootusi väljendas ilmekalt see, et kohale tuli rohkem huvilisi kui nii mõnelegi samas toimunud teaduskonverentsile.
Sõna „Siber“ viib enamiku eestlaste mõtted 1940. aastate küüditamistele ja vangilaagritele. Professor Must näitab oma raamatus, et Siber sai siinmail tuntuks juba 300 aastat tagasi.
Raamatu esimene osa, „Jalaraua kõlin“, räägib Karl XII väes teeninud Eestist pärit sõjavangide elust tollases Siberi pealinnas Tobolskis ja jätkab Siberi süümevangidega. Loeme eestlastest sunnitööliste ja väljasaadetute saatusest ja nende hilisemast elust Siberi külades. Leiame esimeste luterlike kolooniate – Rõškovo, Ülem-Suetuki ja Ülem-Bulanka – varasema ajaloo.
Loeme eestlastest „priiska-meestest“ Siberi kullapalavikus. „Priiska-mehed“ oli sõnamäng: „priisk“ on vene keeles kullasoon, kullaotsijatele omane priiskamine aga ei vaja tõlkimist.
Aadu Musta raamat on soliidsel allikalisel baasil põhinev teadustöö. Autor, erialalt arhiivinduse professor, on teinud põhjalikku tööd mitte ainult Tartu, Tallinna, Riia ja Stockholmi arhiivides, vaid korraldanud arhiiviekspeditsioone Irkutski, Krasnojarski, Omski, Peterburi, Tomski, Tobolski ja Almatõ arhiividesse.
Peale selle on ta läbi töötanud üle 120 seaduse, publitseeritud allikaid, teemakohase kirjanduse ja perioodika. Samal ajal on raamat põnev ja kergesti loetav.
Autor selgitas, et järgib oma õpetajate tarkust: eestlaste ajaloost kirjutatud raamat peab olema teaduslikult täpne, kuid igale lugejale arusaadav. Raamatut ilmestavad 123 hästi valitud ja valdavalt unikaalset illustratsiooni.
Rummu Jürigi jõudis Siberisse
Autor toob lugejani rohkesti uusi teadmisi ja kummutab seni aabitsatõeks peetud müüte. Näiteks sobib Siberi esimese luterlaste küla Rõškovo sünnilugu.
19. sajandi algaastail tekkinud küla asutajatena nimetatakse senises kirjanduses küll oma mõisniku vastu üles tõusnud Ingerimaa talupoegi, küll 1803. aastal Lätis toimunud Kauguri ülestõusust osavõtnuid.
Must näitab, et arhiivimaterjalide andmetel olid küla asutajateks Eestimaa kubermangust 1800. aastal Ida-Siberisse suundunud kolonistid, pauliinid, kellele tsaar oli lubanud maad ja privileege.
Pauliinide ülesandeks oli tõrjuda Vene impeeriumiga liidetud aladelt välja „kollased vennad“, asustada Siber „valgetega“.
Pärast tsaari tapmist nende retk katkes, kuid lubatud privileegid, sealhulgas luba ehitada endale luterlik kirik, säilisid „ajutises“ elukohas Rõškovos.
See on laiema tähendusega muutus – küla asutamise põhjuste reast kaob seni ajaloo liikumapanevaks jõuks nimetatud klassivõitlus, asemele tõuseb Vene impeeriumi koloniaalpoliitika.
Raamatus on esmakordselt juttu Lihula mõisniku, 13 aastat Siberi väekorpust juhtinud jalaväekindrali Gustav von Strandmanni silmapaistvast osast Vene impeeriumi koloniaalpoliitika teoorias ja praktikas.
Strandmanni doktriin nõudis tsaarilt Hiinale kuuluva Amuuri jõgikonna vallutamist, milleni praktikas jõuti enam kui pool sajandit hiljem. Muuhulgas saame raamatust teada Eestis tuntud ja populaarse hobusevarga Rummu Jüri edasisest karjäärist kuulsas Baikali-taguses Aleksandrovski keskvanglas.
Pärnakana märkasin, et autor pole põnevaid seoseid esitades unustanud oma kodukanti ja selle tegelasi. Saame teada, et 18. sajandi algul Tobolskis sõjavangide õigusi kaitsnud ja nii rootsi, eesti, saksa, soome kui vene keelt vallanud Gustaf Duncan oli endine Pärnu linnaametnik.
James Cooki kogude päästja toimetas Pärnus
Loeme, et Inglise ja maailma meresõidu ajaloos tuntud Kamtšatka „kuberner“ (tegelikult komandör) Karl Magnus von Behm, James Cooki ekspeditsiooni liikmete ja teaduskogude päästja, keda ajalookirjandus pole seni meie kodumaaga seostanud, on seesama Karl Magnus von Böhm, kes 1797. aastal kamandas Pärnu rannakaitset.
Uus teabekilluke meie kodulinna niigi kuulsusrikkasse ajalukku on seegi, et enne süüdimõistetud kurjategijate arvukama Siberisse saatmise algust saadeti Saaremaa surmamõistetud Pärnusse, kus erinevalt Saaremaast olid olemas otsuse täideviimiseks vajalikud spetsialistid.
Kodukoht Tori
Ja veel loeme, et seni noorim Eestist Siberisse saadetu oli 13- aastane Hans Samul, keda Pärnu maakohus 1848. aastal nii rängalt karistas kubermangu ühe kaunima koolimaja mahapõletamise eest!
Muidugi käib mitmel korral tekstist läbi autori kodukoht Tori.
Kõlvatute elukommete eest Siberisse saadetute näitest leiame 1858. aastal Torist Siberisse saadetud teenijatüdrukutest õekesed, keda esmalt küll Sindi vabrikule ära anda soovitud, et seal neid vast ikka vaja läheb. Aga ilmselt vajati neid Siberis veel rohkem.
Tekstis vilksatab 1873. aastal tabatud torilasest hobusevarga nimi, kes hoidnud poolt valda hirmul oma lugudega ärapeidetud püssist, mis 60 lasku minutis laseb (tegelikkuses läks sellise relva loomiseks veel aastakümneid).
Professor Musta Siberi-raamatule on peagi järge oodata.
Järgmise köite peategelasteks saavad Siberisse ja Kaug-Itta paremat elu otsima läinud eestlastest haritlased, ettevõtjad ja kümned tuhanded talupojad. Samuti Tartu ülikool, mille kasvandikel on olnud suur ja kohati saladusteloori mähitud roll Vene impeeriumi laiendamise ettevalmistamisel, liidetud alade uurimisel ja nende loodusvarade kasutusele võtmisel.
Siberi eestlaste saatus suure terrori aastail, stalinlikud küüditamised ja vangilaagrid peaksid autori ütlust mööda saama kas kolmanda või koguni neljanda raamatu teemaks.
Aadu must
Professor Aadu Must sündis 1951. aastal Pärnus.
Tema lapsepõlv möödus Toris, kus ta emapoolsed esivanemad on arhiiviandmete kohaselt elanud vähemalt neli sajandit. Tema ema oli Toris kooliõpetaja, isa agronoom. Aadu Must lõpetas põhikooli Toris, keskkooli Tartus. Must on riigikogu liige ja Pärnumaalt riigikokku valitud Kadri Simsoni isa.
Andmed: Triin Lukk