Kas rumal-upsakas kolonel või rahvuskangelane?

jaga E-post prindi artikkel saada vihje Loe ja lisa kommentaare

Kodu-uurija Aino Lepa arvates võitles kolonel Viktor Koern salga metsavendadega Audru lahingus.

FOTO: Urmas Luik

Mind ajendas sõna sekka ütlema 2. aprillil Pärnu Postimehes ilmunud Olaf Esna artikkel ”Audru lahing. Miks hukkus kolonel Koern?“.


Oma raamatus ”Vabaduse hinnaks on elu“ piirdusin ma 1941. aasta Audru sündmuste puhul paari lausega, sest neist on pikalt ja põhjalikult kirjutanud mitu autorit.



Kolonel Viktor Koerni organiseeritud Pärnu Omakaitsesse kuulusid 1941. aasta juulis peamiselt kunagised aktiivsed kaitseliitlased, kes hakkasid juhtima spontaanselt tekkinud metsavendade salku. Omakaitse võitlust kajastavates dokumentides nimetatakse neid, kes vabatahtlikult asusid võitlema punaste vastu, partisanideks.



Esimesed metsavendade salgad tekkisid Pärnumaal. Üks selliseid salku võitles 19. juulil 1941 Audrus kolonel Koerni juhtimisel. Au talle! Ma ei saa nõustuda Olaf Esnaga, kes arvab, et kolonel ei oleks pidanud astuma võitlusse, vaid pagema vaenuväljalt, sest tema alluvuses ei sõdinud sõjaväelise väljaõppe saanud rügement, vaid mõnikümmend adra tagant või heinakaarelt tulnud patriootiliselt meelestatud ja nigela relvastusega meest.



17. juulil 1941. aastal vabatahtlikult Punaarmee vastu võitlema läinud Lõuna-Pärnumaa partisanide nimekirjas on märgitud 67 mehe sünniaeg, elukoht ja nende valduses relvade nimetused ning numbrid. Vanim vabatahtlik oli sündinud 1903. aastal, noorim 1924. aastal.



Tõenäoliselt võitlesid paljud neist 19. juulil Audru lahingus koos audrulaste ja teiste ümbruskonna valdade meestega. Pärast lahingut jätkasid nad võitlust koos sakslastega. Kui verivaenlane oli Eestist välja pekstud, tulid nad tagasi koju ja astusid Omakaitsesse.



1941. aasta detsembris koostatud Pärnumaa piirides maetud langenud eestlaste koondnimekirjas on ära toodud Saksa sõjaväe koosseisus langenud, partisanisalkadesse kuulunud langenud ja bolševistliku terrori ohvrid matmiskohtade järgi ringkondade kaupa.



Selles on märgitud, et partisanisalka kuulunud reamees Jaan Hanson langes Audru Liiva külas 19. juulil 1941 ja on maetud Vana-Pärnu kalmistule. Arvo Säde on langenud samuti 19. juulil Audru vallamaja juures ja maetud Karuse kalmistule. Kolonel Viktor Koern on samuti kantud langenud partisanide nimekirja. Tema langemise kuupäevaks on märgitud 19. juuli 1941 ja ta on maetud Pärnu sõjaväekalmistule.



Hansoni sõjaväeline auaste – reamees – annab alust arvata, et ta oli kaitseliitlane ja hävituspataljonlased tabasid vana, relvastatud patrioodi, kui ta oli teel Audrusse. Sama juhtus ilmselt Lihula mehe Sädega.



Võitlus ei käinud üksnes Audru jõe ääres, vaid vaenupooled varitsesid üksteist kogu piirkonnas. Arvan, et nimekirja koostaja kandis Hansoni ja Säde põhjendatult Audru lahingu ohvrite hulka.



Arvo Säde maeti Audru vallamaja ette põllule. 12. novembril 1941 ekshumeeriti tema haud Audru jaoskonnaarsti juuresolekul. Laip anti üle Säde isale, kes mattis poja Karuse kalmistule.



Sellest järeldus: 19. juulil 1941 võttis Audru lahingust osa metsavendade salk ja seda juhtis kolonel Koern. Minu raamatus avaldatud andmed Jaan Hansoni ja Arvo Säde kohta ei ole fantaasia, vaid tuginevad arhiividokumentidele.



Valus oli lugeda Olaf Esna Ervin Martinsonile omases stiilis kirjeldust Viktor Koerni hukkumisest.



Vaenuväljal ei saa sõdur valida kohta, kus kuul teda tabab. See, et kolonel Koern sai kuuli pähe kesapõllul sõnnikuhunnikute vahel, ei vähenda tema kangelasteo väärtust.

    Tagasi üles