Diskorid hoolitsevad, et rahvas saaks korralikult pidu panna

Enno Lohu. Foto: Ardi Truija

Tantsudiskot on tehtud Eestis 40 aastat, kuid pidu on aja jooksul üksjagu muutunud. Samaks on jäänud ainult see, et rahva ette astuv diskor peab peo käima lükkama.

Tänavu oma 50. sünnipäeva tähistanud Eesti retrokuninga Elmu Sadulsepa kinnitusel pani Eesti tantsudiskole aluse Riho Baumann, kes tegi 1972. aastal TRÜ klubis Eesti esimese tantsudisko.

Sadulsepp on rääkinud Pärnu Postimehele, et toona oli diskorielu praegusega võrreldes üsna teistsugune. Toona eeldas pidude tegemine esmalt aparatuuri olemasolu, kuid seda polnud ju alati võtta. Hull lugu oli muusikaga, vinüülplaatide kättesaadavus oli kehv. Nii laenati kõike, kust sai.

“Välismaa edetabelimuusikaga plaadid saadi enamasti välismaalt sugulaste kaudu,” rääkis Sadulsepp. “Väga palju sõltus tutvusringkonnast, kelle sõber kellega suhtles. Algul üritati teha ikka korralikult vinüülplaatidega. Hiljem tulid lindid, sest plaadid olid kallid ja grammofonid olid, nagu nad olid. Koolidiskol vahetasid enne mängimist ikka grammofoninõela ära.”

Nõukogude aja imed

Täpselt 30 aastat tagasi tegi Pärnu rajooni kultuurimajas ehk nüüdses Nooruse majas oma esimese disko praegu koos Erdi Naberiga Mirage’i klubi vedav Vardo Rohtmets (45).

“Muusikaga oli tollal sebimist väga palju,” kinnitas Rohtmets. “Kui tänapäeval löö ainult internet lahti, siis tol ajal oligi see probleem, et muusika tuli kuskilt kätte saada. Muusikat toodi nii Soomest, kui oli teatud ringkond, kellel liikus seda. Näiteks tõid tuttavad välismaalt plaate, siis lindistasid need endale ümber ja müüsid plaadid maha.”

Alaline probleem oli tehnikaga. Küll tuli diskoritel putitada kultuurimajades kõlareid mängukõlblikuks, küll tarida kaasas kuni 15 kilogrammi kaalunud lintmakke.

“Diskoga teenis normaalselt, aga see tuli ju kõik investeerida,” meenutas Rohtmets. “Pidid bensiini ostma, maksma autojuhile. Oli aeg, kus sul pidi olema bensiinijaamas tuttav, et bensiini saada. Bensiin oli tollal talongidega ja seda sai kuus vist 40 liitrit. Aga selle sõitsin kahe päevaga maha. See oli nõukogude aja elu: kogu aeg pidi kombineerima.”

Takkaotsa seadis diskoritele omad tingimused tollane riigivõim. Sadulsepa ja Rohtmetsa kinnitusel pidid diskorid end tarifitseerima.

“Pidid tegema korra aastas ühe kava, päevasel ajal tuli kuskil kultuurimajas kokku nelja–viieliikmeline komisjon. Peaaegu alati oli tol ajal selle esimeheks Tõnis Erilaid,” tähendas Rohtmets. “Nemad istusid laua taga ja jõid teed või kohvi ning vaatasid siis, kuidas sina laval esined. Teinekord tegin isegi papist dekoratsioonidega kava. Pidude jaoks muretsesime tantsijadki. Kui videodiskod hakkasid, ehitasime poodiumid, kus kõrgel olid telerid, ja tõstsime lava üles. Tollal sai ise kõvasti ehitada, tegime nii prožektorid kui värvimuusika.”

Rohtmetsa mäletamist mööda pidi tollase diskori valikus moodustama 70 protsenti Nõukogude Liidu muusika, 20 protsenti sotsmaade muusika ja kümme protsenti kapitalistlik muusika.

Ent nii Rohtmets kui Sadulsepp kinnitasid, et sellise muusikavaliku korral oleks nad ilmselt diskol maha löödud. Nõutud kava esitati ainult tarifitseerimiskomisjonile.

Tarifitseeritud diskor pidi täitma kord kvartalis repertuaarilehte. “Siis läksid plaadipoodi ja kirjutasid poeplaatidelt kõik nimed maha,” naeris Rohtmets.

Videod salvestati Soome televisioonist

1980. aastal tulid hiljem Eestis endale muusikamänedžerina nime teinud pärnakas Margus Turu ja hilisem ettevõtja, tollal ETVs töötanud Mart Port mõttele hakata tegema selliseid videodiskosid, kus sai tantsimise kõrval muuvisid vaadata.

“Meil oli ühel peol välja panna vähemalt kahest Hi-Fi videomakist ja üheksast värvitelerist varustus,” kiitis Port Õhtulehes.

Tehnika tuli Pordi kinnitusel välismaalt hankida või meremeeste poest valuuta eest osta. Turu oskas nii seda, teist kui kolmandat: tundis muusikat, ajas tehnika kokku ja tutvustas diskorina lugude vahel esinejaid.

Pärnu diskoajaloost rääkides ei saa 1998. aastal 36aastasena lahkunud Turust üle ega ümber.

Turu alustas oma show-mehe elu juba koolipoisina, hiljem tegutses ta diskorina ja oli tööl Pärnu linnavalitsuse kultuuriosakonnas. Turu käe all alustasid ranna rajoonis Pärnu esimesed ööklubid, pärast taasiseseisvumist vedas ta Vallikääru, oli mitme Eesti muusikaprojekti mänedžer ja tõi suvepealinna ridamisi välisartiste.

2005. aastal Tallinna klubis Venus korraldatud Eesti videodiskorite konkursi võitnud Rohtmets tegi oma esimese videodisko 1984. aastal samuti koos Pordiga, ajal, mil Turu oli Nõukogude armees aega teenimas. “Aasta otsa tegime koos: Mart keris linte ja mina rääkisin,” kirjeldas Rohtmets.

Muusikavideotega oli lugu aga veelgi keerulisem kui tavamuusikaga ja Rohtmetsa teada salvestas tollal ETVs töötanud Port need öösel Soome televisioonist.

“Teised ka salvestasid,” tõdes Rohtmets. “Millalgi tekkisid Pärnusse videomakid ja siis hakati videoid ümber salvestama. Kui kuskilt saadi originaalkassett, võeti see ümber.”

Põhjalikumalt hakkas Rohtmets videodiskoga tegelema pärast sõjaväest naasmist 1987. aastal.

“Laenasin Turu käest raha ja ostsin videomaki,” avas diskor. “Tegin mingi aja diskosid linakombinaadi klubis, siis läksin rajooni kultuurimajja ja lõpuks võttis Turu mind enda diiva alla. Ostis mulle neli värvitelerit ja andis ühe videomaki juurde. Telekaid ei olnud ju saada ja need olid kallid ka.”

Videodiskode juurde on Rohtmets jäänud tänapäevani, kuid muusikavideod jõuavad nüüd diskoriteni DVD-kogumikel, mille saab lasta kas või ise kokku panna.

“Mulle meeldib videodisko,” lausus Rohtmets. “Muidu pole ju tavalise peoga mingit vahet, ainult seinal jookseb pilt. Annab mingit lisaväärtust. Kel peol igav, vaatab videot.”

Rohtmetsaga üheealine Paikusel elav Enno Lohu tegi enda mäletamist mööda oma esimese disko 27. detsembril 1983. aastal Pärnu kutsekeskkooli võimlas. “Muusikahuvi oli mul kogu aeg,” rääkis Lohu. “Teised jõid viina ja tegid suitsu, mind sinna punti ei võetud ja nii hakkasin muusikat kuulama. Esimesel diskol oli rahvast nii palju, et ei pääsenud liikuma, siis hakkaski huvi tekkima.”

Lohu mäletamist mööda kujunes 1980. aastate lõpus ja 1990. aastate alguses Pärnus välja kaks diskogrupeeringut. Üks seltskond koondus Margus Turu, teine, kuhu kuulus Lohu, teise omaaegse legendi Lembit Jetsi selja taha.

“Jets ütleski mulle pärast Nõukogude armeed, et hakkad mängima,” meenutas praegugi põhitöö kõrvalt diskorina tegutsev Lohu. “Esimesed aastad käisin Jetsiga pigem niisama kaasas, siis tekkisid kooperatiivid ja hakkasin ise rohkem mängima. Tegime erapidusid ja tegutsesime linakombinaadi klubis ning Nooruse majas. Jetsil oli suur üritus “Tsaaridisko”, mis oli videodisko. Pandi neli telerit üles ja tehti pidu. Siis oli juba satelliit olemas ja usun, et ju ta öösel kodus salvestas neid videoid. See oli selline huvi tollal.”

Plaate osteti hunnikute viisi

Nõnda, kuidas lagunes Nõukogude Liit ja iseseisvus Eesti, muutus muusika kättesaadavamaks. Millalgi alustas Pärnus Ringi tänaval tööd Uibo salvestusstuudio, kus võeti lääne plaate ümber. Autorikaitsest ei hoolinud siis keegi. Stuudio oli diskorite seas popp koht kuni taasiseseisvumise esimeste aastateni.

Nüüdseks plaadikeerutamisest loobunud Pärnu võrkpalliklubi tegevjuht Reio Tilk (36) tutvus 1990. aastate alguses ühel peol Turuga, kes võttis varem koolidiskodel mänginud nooruki tööle oma osaühingusse Bermuda.

“Algul olin transamees, tassisin Vallikäärus tehnikat lavale,” meenutas Tilk. “Suvel lisandusid suvetuurid, kus oli vaja kõlareid vedada ja pileteid müüa. Kui vanemaks saime, olime turvamehed. See oli väga lahe aeg. Eks seal pandi ka pidu.”

Bermuda koostas programme mitmele Eesti klubile, nagu Viiking Pärnus, linnast väljas töötanud Kuld Lõvi, hiljem Vallikääru ehitatud Hamilton. Samuti Otepää Help ja Rakvere Paradiis.

Turu ümber koondunud diskorid pidid sõitma siis mööda Eestit ja tegema neis klubides pidusid. Nii ka Tilk. “Peale selle muidugi suvetuuri järelpeod,” lisas ta.

Muusika hankimisel olid 1990. aastad eriti põnevad. Kui Tallinna ja Stockholmi vahel hakkasid laevad sõitma, tõid need diskorid, kes olid laeval tööl, Rootsist kohvritega plaate.

“Muusikat tuli tellida ilma seda kuulmata,” selgitas Tilk. “Kui mõnel artistil oli olnud hea lugu ja tal ilmus uus singel, ostsid tegijamad plaadi ehku peale. Eesti plaadifirmades siis väga lääne muusikat ei liikunud ja muud võimalust polnudki. Laeval töötav DJ võttis tellimused kaasa ja päeval käis muusikapoes.”

Selle tulemusena ostsid Eesti diskorid 90. aastatel kokku meeletutes kogustes plaate. “Pärast võib-olla 20 plaadist kahte-kolme hakkasid pidudel mängima,” tõi Tilk näite. “Arvan, et vanas rahas olen pannud aastate jooksul plaatide alla vähemalt miljon krooni.”

Uus muusika hakkas Eestis rohkem levima sajandivahetuse paiku, mis tõi diskoritele omakorda kaasa politsei ja autorikaitse lauskontrolli.

“2001. või 2002. aastal noppisid autorikaitse ja majanduspolitsei 1,5 tundi Tallinna klubis Panoraam mu plaate. Seda on tehtud teistelegi,” meenutas Lohu. “Vanasti ei tohtinud mängida lõigatud plaate, aga praegu esitatakse ju lugu plaadilt, mälupulgalt, kaardilt, kõvakettalt, kust iganes. Väga keeruline on tänapäeval tõestada, kas lugu on saadud ametlikult või mitte ja kas selle jaoks on avaliku esitamise õigus.”

Diskorid maksavad tasu

1990. aastate alguses koolipoisina diskoritööga alustanud ööklubi Str& programmi- ja Päikeseraadio saatejuht Rivo Tettermann (29) nentis, et praegu on diskos põnev aeg. Vahepeal olid plaatide kõrval kasutusel minidiskid, nüüd seisavad diskorid aga teelahkmel, kas jätkata muusika mängimist plaatidelt või arvutist.

“Vana kooli diskorid jäävad truuks oma kogutud fonoteegile, noorematel on aga kasulikum ja mugavam digitaalset muusikat esitada arvutist läbi seadme, mida nimetatakse controller’iks,” seletas Tettermann. “Kui vanasti pidi ostma plaate, siis praegu on eraldi nii avalikud kui ainult diskoritele mõeldud lehed, kust saab muusikat raha eest alla laadida. Üks lugu maksab umbes euro. Mõni lugu on kallim, vahel tuleb osta terve plaat, et üks lugu kätte saada. Ma ei ole arvutanud, kui palju sellele kulub, aga kindlasti on tõmmata odavam kui plaate osta.”

Et internetist ostetud muusikat avalikult esitada, peavad diskorid maksma aastas Eesti fonogrammitootjate ühingule 312 eurot.

Olgu pöördeline aeg või mitte, Lohu on üks neist, kes üritab kõigele vaatamata oma plaadikohvritele truuks jääda.

“Minu jaoks on siiani lihtsam plaate osta kui otsida ükshaaval lugusid ja siis muretseda nende esitamisõiguste pärast. Pealegi on kvaliteet mu jaoks tähtis,” põhjendas Lohu. “Soetasin endale hiljuti kaks plaadimängijat raha eest, mille mõni mees kulutaks autole. Pealegi kipuvad arvutid kokku jooksma. Ma ei taha mõeldagi, et teen pidu tuhandele inimesele ja siis äkki on vaikus …”

Et diskoriplaatidega saab DJ kaasa avaliku esitamise litsentsi, ei maksa Lohu 312eurost aastamaksu. Selle eest kulutab ta enda kinnitusel kuus plaatidele kuni 150 eurot.

“Ma ei saa neist ühingutest aru,” põhjendas Lohu. “Oletame et diskor maksab avaliku esitamise tasu. Autor on kirjutanud kihvti loo, mida mängitakse aastas näiteks tuhat korda. Kust saab autor selle tasu kätte? Kes ütleb, mitu korda diskor üht või teist lugu pidudel mängis?”

Ainus, mis paneks Lohu plaatidest loobuma, on vanus.

“Keskmiselt vean kaasa 1500 plaati,” põhjendas ta. “Lihtsalt puht füüsiliselt ei jõua varsti enam neid vedada. Siis tuleb ööklubis üks noormees, võtab 50eurose välja: “Kuule, pane üks Artur Rinne lugu.” Ja siis mõtled: miks ma seda plaati kaasa ei võtnud …”

Ükski diskor ei tea, kui palju tal kodus plaate on, kuid kõik pakuvad numbrit 10 000 – 15 000 vahel. “Need ei võta toas ruumi, plaat on ju õhuke,” teatas Lohu muheldes.

Et muusika päritolu on tänapäeval üsna raske tõestada, on diskorite kinnitusel kontrollid ära kadunud, sest üle tuleks ju kontrollida diskori käsutuses oleva iga loo päritolu ja esitamisõigus, olgu muusika millisel helikandjal tahes.

Diskori roll muutub

Diskorite kinnitusel on diskoritöö ajas üsna tublisti muutunud. Kui vanasti oli DJ nii õhtujuht ja tehnik kui pidi mööda ilma muusikat taga otsima, siis tänapäeval on olukord palju lihtsam.

“Vanasti võttis muusika hankimine tohutult aega,” meenutas Rohtmets. “Muusikast aimu said välismaa raadioid kuulates ja siis hakkasid otsima, kust seda lugu saada. Praegu on meil terve maailm käes ja stiile palju. Ka diskoritel on oma stiil välja kujunenud. Mõni mängib ainult r’n’b-d või hiphoppi. Ise olen jäänud truuks vana kooli diskole.”

Tilga seletusel määravad praegu pigem klubid selle, millist muusikat peab DJ mängima, diskoril endal on mänguruumi vähem.

“Kui 10–15 aastat tagasi mindi klubisse selle järgi, kes mängib, siis nüüd minnakse pigem klubi, mitte diskori pärast,” teadis Tilk. “Klubid on saavutanud sellise stabiilsuse, et seal mängivad DJd on üsna ühtlase tasemega. Rohkem on sariüritusi, aga ringiga hakkavad tagasi tulema 1990. aastad, mil klubides käis rohkem live-esinejaid. Ilmselt on see tingitud sellest, et kohti on palju ja konkurents suur.”

Tettermanni sõnade kohaselt võtavad Eesti klubid snitti maailma juhtivatelt klubidelt ja varasemast rohkem tähelepanu pööratakse emotsiooni pakkumisele.

“Klubid on ehitanud võimsad heli- ja valgussüsteemid ning kogu melu on tekitatud moodsate vahenditega,” selgitas Tettermann.

Varem oli diskori töökoht sageli üsna ligipääsetav, nüüd on klubid ehitanud diskoritele enamasti rahvast kõrgemal asuvad raskesti ligipääsetavad töökohad, mis muudavad peo korraldaja töö turvalisemaks.

“Seda on ilmselt kõigil diskoritel ette tulnud, et ähvardatakse, kui mõnda lugu ei mängi või miski ei meeldi,” teadis Tettermann. “Aga tegu on siiski peo olukorraga ja lubaja on napsune ega kontrolli ilmselt ennast. Siis tuleb turvamehed appi kutsuda.”

Muutunud on seegi, et vanasti käidi diskorilt lugu tellimas, rahatäht või kokteil näpus, aga tänapäeval tuleb seda äärmiselt harva ette. “Kui inimene on juba ostnud pileti ja baarist juua, siis klubipidajana ei ole viisakas talt loo eest raha küsida,” tõdes Rohtmets.

Tänapäeval diskorid jagunevad veel klubide ja erapidude vahel. Sellest sõltub omakorda, millist muusikavalikut diskor endaga pidudel kaasas veab.

“Plaadikohver on pakitud üsna universaalselt ja väga harva juhtub, et lähen võtan riiulist kaasa midagi, mida vaja ei lähe,” kinnitas Lohu. “Mõnel erapeol juhtub seda vahel, et peab võtma kaasa mõne tavapäratu plaadi.”

Diskoriks võib igaüks hakata

Kui nõukogude ajal pidid diskorid end tarifitseerima, siis tänapäeval ei esitata neile mingeid nõudeid ja peo võib igaüks püsti panna.

“Kategooriaeksamit ei pea tegema ja end FIEks registreerida ei tule,” kinnitas Tettermann. “Ainsad nõudmised on muusika hankimisele ja esitamisele.”

Nii Tettermann, Rohtmets kui Tilk kinnitasid, et reeglina saab noor DJ võimaluse end klubis näidata, kuid diskor peab vastama klubi ootustele, mitte vastupidi.

“Muusikastiil, mida DJ mängib, peab väga hästi haakuma klubi visiooniga,” selgitas Tilk. “Kui etteastega rahule ei jääda, sind rohkem ei kutsuta. Tähtis on muusika valik ja kvaliteet. Kui on mingid suvalise kvaliteediga MP3 failid plaadile kõrvetatud, ei kutsu ükski klubi sind tagasi.”

Kasuks tuleb, kui diskor orienteerub muusikas. Selleks on mõistlik aeg-ajalt hoida silm peal muusikaedetabelitel.

Lohu arvates on kõige olulisem ikkagi see, kuidas diskor rahvale peale läheb.

“Alari Kivisaar on kunagi öelnud, et diskor on see, kes mängib muusikat õigel ajas, õiges kohas ja paneb sinna õige jutu vahele,” ütles Lohu. “Nii lihtne see ongi.”

Eesti parimad diskorid aastal 2011

1. Kristjan Hirmo

2. Kolzar

3. Lenny LaVida

4. Siim Pohlak

5. Erkki Sarapuu

6. Lang & Yep

7. DNS Project

8. Sunny Dee

9. Keven K

10. Marek Talivere

Andmed: eestidj.ee