Epp Klooster: Meie riigis ei tohiks ükski laps ega täiskasvanu päris näljas olla.

Foto: Urmas Luik

Eesti riigi sotsiaalvaldkonnas ei näi probleemidel lõppu tulevat: laste- ja puuetega inimeste toetused tõenäoliselt ei tõuse või tõusevad vähe, rahvastik vananeb, aga hooldekodukohti ei piisa ja perearstegi on raske maale tööle meelitada.

Pärnu maavalitsuse haridus- ja sotsiaalosakonna juhataja Epp Klooster arvas, et kuigi sotsiaaltöötajatel jätkub tööd küllaga, on Eesti sotsiaalsüsteem viimase 20 aastaga siiski hästi edenenud ja Pärnumaal isegi viimastel aastatel positiivseid arenguid olnud, näiteks Vändrasse peremajade ehitamine või Pärnu lasteküla valmimine.

Üle kolme aasta võetakse Pärnu maavalitsusse taas tööle lastekaitse peaspetsialist.

Veidi nõutust tekitab Kloostri sõnade järgi uuest aastast jõustuv tervishoiuteenuste korraldamise seaduse muudatus, mille järgi hakkab seni maavalitsuste korraldada olnud perearstiabi eest vastutama Eesti terviseamet.

Üld- ehk perearstiabi korraldamine läheb maavalitsustelt terviseametile üle 1. jaanuarist. Millised muudatused see patsientidele kaasa toob?

Patsientide jaoks ei muutu vähemalt esialgu midagi peale selle, et vajadusel tuleb kaebused perearstide töö kohta esitada maavalitsuse asemel terviseametile. Kuid kogu kohaliku perearstisüsteemi toimimisega seotud vastutusala läheb uuest aastast üle terviseametile.

Seni on terviseamet korraldanud eriarstiabi ja üldarstiabi eest vastutasid maavalitsused: peale perearstikonkursside korraldamise ja nimistute kinnitamise osaleti maakondlike arengukavade väljatöötamisel, korraldati õdede-perearstide koolitusi, tehti teenuse üle järelevalvet ja lahendati kaebusi.

Maapiirkonnast Pärnusse selliseid probleeme lahendama tulla oli inimesel kerge, lähedalt oli pilt selgem. Nüüd hakkab kõik käima läbi Tallinna ja ma pole veendunud, et see kujuneb lihtsaks.

Esmatasandi arstiabi võimalikult lähedal lahendamise vajadusest lähtudes esitasid maavalitsused hulga argumente selle seadusemuudatuse vastu. Terviseamet võttis perearstisüsteemi korraldamiseks tööle kaheksa spetsialisti. Kahjuks ei realiseerunud esialgne lootus ja plaan, et need spetsialistid rakendatakse tööle regionaalselt, näiteks piirkondlike haigekassade juures. Seitse neist asus tööle Tallinnas, üks Tartus. Mureks jääb, kuidas nad jõuavad üle Eesti kõigi probleemidega tegelda.

Mis on seni Pärnumaa perearstiabi korraldamises kõige keerulisem olnud?

Perearstide keskmine vanus Eestis on 52, Pärnumaal 55 aastat – see on kõnekas fakt. Vähemalt viimase kümne aasta jooksul pole maavaldadesse ühtegi uut perearsti tulnud. Kui mõni perearst lahkub, on uut inimest leida väga raske, enamasti on tulnud tema töö kolleegide vahel jaotada. Natuke lihtsam on olnud uusi arste leida Pärnu linna.

Terviseametil on sellisteks olukordadeks välja pakkuda asendusarstide pilootprojekt, kuid just värske asendusvajadusega sinna pöördudes saime vastuseks, et Pärnumaale ei taha keegi tulla.

Pärnumaa on kõige suurema pindalaga maakond Eestis. Eriti keeruline ja palju ringisõitmist nõudev on arstide töö neis valdades, kus territoorium suur, aga inimesi vähe: Koonga, Varbla, Saarde. Seal sõltub perearstide püsimajäämine suures osas vallavalitsuse toest.

Aastaid oleme otsinud perearsti Kihnu, lõpuks leidsime inimese, kes 1. jaanuarist saarele tööle asub, ja see teeb suurt rõõmu.

Murelikuks teeb kaugem perspektiiv – arstide lahkumine Soome. Pärnu maakonnastki töötab mõni arst osalise koormusega naaberriigis, kuid õnneks on nad säilitanud oma patsientide nimistud siingi.

Lastekaitsespetsialisti ametikoha taastamine maavalitsuses on hea uudis.

Mul on tõesti selle üle väga hea meel, sest tööd selles ametis jätkub: tuleb tegelda nii laste riikliku hoolekande poolega, st asenduskodude ja lapsehoiuteenuse tegevuslubade menetlemise, riiklike teenuste rahastamise ja järelevalve kui ka eestkoste ja lapsendamistega.

Peale selle puuetega lapsed, ohvriabi teemad, ettenägematud üksikjuhtumid, vanemate harimine ja koolitamine, teenuste väljaarendamine maakonna kogupilti silmas pidades ning omavalitsuste ja vabaühenduste nõustamine.

Pärnumaa 20 omavalitsusest töötab Pärnus kuus lastekaitsjat, Paikusel, Sindis ja Vändra alevis üks ning viis teiste ametikohtadega seotud lastekaitsjat. Ülejäänud valdades peavad sotsiaaltöötajad olema universaalsed ja töötama nii laste, vanurite kui teiste abivajajatega. Väiksemate omavalitsuste eelarve ei võimalda lastekaitsjaid palgata, seepärast on eriti oluline, et laste muredega saab tulla nüüd Pärnu maavalitsusse.

Milliseid muudatusi on riigi laste- ja perepoliitikas lähitulevikus ette näha?

Hiljuti võeti vastu “Laste ja perede arengukava 2012-2020”, mille põhieesmärk on hästi toimetulevad lastega pered. Tähtis osa on positiivsel vanemlusel: et vanemad oleksid oma rollis targad ja enesekindlad, oskaksid eri olukordades reageerida ja probleeme lahendada ning et lapsedki teaksid oma õigusi.

See tähendab rohkem tähelepanu pööramist ennetustööle ja varajast sekkumist murede korral. Kõik see eeldab hästi toimivat lastekaitsesüsteemi ja loomulikult riigi abi. Kavandamisel on uus lastekaitse seadus, mille eelnõu peaks jõudma meie ette 2013. aasta lõpuks.

Minu kogemus näitab, et viimase 20 aasta jooksul on Eesti sotsiaaltöö tegelnud suuresti probleemide tagajärgede, mitte ennetamisega. Nüüd on riiklikul tasemel jõutud järeldusele, et kõik algab tervest perest ja lapsest. Pere peab olema toetatud teenuste, koolituste ja nõustamisega, ka rahaga.

Lastega perede puhul on seni rohkem tähelepanu pööratud pigem üksikvanemaga ja lasterikastele peredele, tihti jäävad kõige tavalisemad, kahe-kolmelapselised pered fookusest välja. Ometi pingutavad nende perede vanemad kõvasti, sageli toimetuleku piiri peal, et lapsed saaksid kasvatatud-arendatud.

Lastetoetuste seadus võeti vastu 2001. aastal ja sellest ajast peale pole see praktiliselt olematu summa – 19.18 eurot – sentigi suurenenud, isegi mitte buumiaastatel.

Kuigi lastetoetuste suurenemine vajaduspõhiselt on parem kui mitte midagi, arvan siiski, et iga laps vajab toetust võrdselt. Kui riik soovib rohkem aidata vaesemaid peresid, saaks seda teha, tõstes toimetulekutoetuse arvestamise koefitsienti, kui peres kasvavad lapsed.

Millised sotsiaalprobleemid on teie meelest Pärnumaal kõige murettegevamad?

Kõige tähtsam on ikka töö – õigupoolest hea, eneseteostust võimaldava töö – olemasolu või selle puudumine. Vaja oleks rohkem hooldusravi- ja hooldekodukohti. Praegu on neid Pärnumaal üle 500, aga järjekorras on 100–150 inimest. Otsime võimalusi hooldekodusid uuendada ja laiendada.

Kuni majanduslanguseni olid eakate hooldekodud üsna täis. 2009.–2011. aastatel tekkis üle Eesti 500–600 vaba kohta, sest inimesed ei suutnud selle teenuse eest maksta.

Viimase aastaga on taas tekkinud järjekorrad. Ühelt poolt on inimestel jälle rohkem võimalusi teenust osta, teisalt eakate osakaal elanikkonnas aina kasvab.

Väga hea meel on Vändras äsja avatud peremajade üle, mis mõeldud erivajadusega inimestele. Samas oleks Pärnumaale tarvis iseseisva elamise võimalust kerge ja mõõduka puudega noortele inimestele, nagu Maarjaküla Tartumaal. On meilgi selles suunas arenguid, aga vaja on veel palju teha.

Iga viies Eesti laps elavat vaesuses. On see teie arvates õige või ülevõimendatud hinnang? Kas on võimalik, et tänapäeva Eestis inimesed nälgivad?

See hinnang on saadud, lugedes kokku toimetulekutoetust saavad pered, kus kasvavad lapsed, samuti pered seal piiri lähedal.

Vaesus on muidugi suhteline mõiste, aga kui rääkida absoluutsest vaesusest, siis meie riigis ei tohiks ükski laps ega täiskasvanu päris näljas olla, niipalju on meie sotsiaalsüsteem oma pensionide ja toetustega arenenud küll.

Ka kohalikud omavalitsused aitavad, palju saavad, eriti lastega peresid. Samal ajal on riigilt saadav toimetulekutoetus siiski sedavõrd väike, et sellisel perel on tõepoolest keeruline panustada oma laste arengusse.