Püsimatu pensionär Ella Põldsoo ihkab vaimutoitu

Kaheksakümnese Ella Põldsoo käsi sirutub uue lõnga järele: väimeeste Felixi ja Raivo sokkidele on algus tehtud. Foto: Ants Liigus

Milline on tegususe retsept 80aastasel naisel, kes jõuab lapselapselapsi hoida, jõulukingiks sokke-kindaid kududa, kodu-uurijate seltsis kaasa lüüa, igal suvel välisreisi teha? Elupõline ajalooõpetaja Ella Põldsoo teab: pidev tegutsemistahe, ihk vaimutoidu järele.

Kaheksakümneseks sai Ella just sel reedel. Lapsed ja lapselapsed korraldasid oma Mamma austamise Kentuki Lõvis.

Koob sokke-kindaid nagu väiksena

Ajal, mil säravad advendiküünlad, muudab tänavanimetus Tähe meeleolu eriti jõululiseks. Ja kui maja ees, millesse sisened, kõrgub kuusk, tuleb tahtmine päkapikke näha. Vaimusilmas on kõik võimalik! Tähe tänaval ja suure kuusega majas elabki Ella Põldsoo.

„Ma ei toogi endale kuuske tuppa, vaatan seda hoovis kasvavat ja oi kui ilus ta ikka on! Hälligu tuules või olgu vakka lumekuhilate all,“ räägib Ella pirukalõhnases toas.

Selgitab siis: „Igal nädalal küpsetan vähemalt korra. Alati on ahjus viineripirukad, sest neid armastab lapselaps Riivo, kes mul majas seltsiks.“ Seekord on veel kaneelikukleid ja porro – pirukas porrulauguga.

Ellal on juhtunud vabam nädalapäev, kus hommik algas lumerookimisega, jätkus poeskäimise ja küpsetamisega. Oli isegi aega kudumid laiali laotada. Ega nüüd tohi aega kaotsi lasta, jõulud ukse ees ja kingimure peas ringlemas. Tavaliselt Ella enne kella kahtteist magama ei lähegi. Televiisori ees hea vardaid veeretada.

„Juhtus sihuke lugu, et flöödimängijast tütretütre Leonora kaksikud, keda kantseldan, said oma kingid juba kätte – triibulised sokid. Läks külmaks,“ naerab ta.

Kuna seitsmeseks saavate kaksikute ema-isa elavad bussipeatuse kaugusel, on aidata mugav. Salme-Regina tuleb Janne Ristimetsa tantsutruppi viia ja Pärtel-Taniel muusikakooli lauluringi. Vahel saab ema ise aega lapsi viia-tuua, aga üsna tihti aitab Ella – viiulimängijast isa aeg kulub ju muusikaakadeemias tudeerimisele.

Mammaks hüütav Ella, kes kogu elu õpetajaametit pidanud, teab vägagi hästi, kui oluline on väikelaste arendamine. „Ehkki muretsemine ei aita, muretsen ometi – noortel on nii palju tööd ja kardan, et nad unustavad tervise eest hoolt kanda,“ pelgab ta.

Ellale endale teeb südamesooja, kui hakkab kergitama käsitöökuhilat. Siin on peenemat sorti õhukesi sõrmkindaid, mõni isegi veel Sindi vabriku lõngast. Paksemaid pruuni-valgekirjusid ja halli-valgekirjusid labakuid, õlasalle-rätikuid, pooleli olevaid sokke ühe tuttava lapsele …

Kinke koob ta viieteistkümnele inimesele mõeldes. Ellal on kaks tütart – Sirje elab Audrus, Marve Tori-Jõesuus. Neil on neli last ja neli lapselast. Kinke saavad väimehed ja ämmad-äiadki.

 „Väiksest peale hakkasin sokke-kindaid kuduma, ema mul muud ei teinudki. Ülikooli ajal olid moes pitsilised kampsunid, neid sai palju valmis. Ühe põlvini ulatuva olen kudunud keskkooli ajal. Imevigureid ma ei tee, elu õpetas praktiline olema. Mõtlen imestades, et alustasin sokkide-kinnastega ja nüüd teen neid taas kõige rohkem,“ muigab ta.

Ajalugu - päris armastus

Kudumite kõrval laual läigib ajakiri Imeline Ajalugu. „Vapustavad avastused, aga ka julmad asjad,“ osutab Ella. Noorema tütre Marve mees Raivo tellis selle ajalooõpetajast ämmale – pensionist ju ei jätkuks. „Koos Raivoga olen mälumängurgi olnud, selline kirg veel,“ vangutab ta pead.

Ajalugu on Ella õpetanud nii maa- kui linnakoolides. Liust pärit tüdruk alustas Massiarus, jätkas Võiduküla koolis direktorina. Laste arvu vähenemine viis kooli sulgemiseni ja Ellast sai Koonga haridustempli õppealajuhataja 15 aastaks. Ajalootunde andis ta igas koolis edasi, sest ajalugu on olnud nii kirg kui armastus. Siiani.

Koongas alustas Ella laste kodu-uurimistööde juhendamist, mis õpetamise kõrval on ta teine elutöö. „Mäletan, esimene teema oli lubjapõletamine Koongas. Paarkümmend vanemat inimest teadis sellest. Kuni viiekümnendate aastate alguseni põletati veel Koongas lupja, kolhoosi esimesed loomalaudadki tehti oma põletatud lubjaga,“ meenutab õpetaja.

Saatus otsustas tegusale naisele kaikaid kodarasse loopida. Kahekümne viie aasta pärast purunes abielu. Ella nimetab õnneks, et tütred suudeti enne suureks kasvatada. Väikeste koolidega juhtus jälle nii, et laste vähesuse tõttu hakati neid sulgema. Sestap on Ella tarkusi vajatud veel Kihnus ja Jäärjas …

Linna kolides sai mainekas õpetaja, kellega käis kaasas rahvatantsu edendaja kuulsus, esialgu tööd Pärnu Koidula koolis, pärast Sindi kutsekoolis. Viimasesse kinnistus ta kaheksaks aastaks ja jäi sealt pensionilegi. Huvi koduloo vastu ei lasknud aga vana olla – veel kolmteist aastat tegeles Ella Raeküla koolis edasi ainult kodu-uurimistööde juhendamisega.

„Raske, aga huvitav aeg oli. Raske seepärast, et kant oli võõras. Huvitav nii ainese kui laste tõttu. Lastega on kodu-uurimises nii: algul veena ja veena, aga kui maitse suhu saavad, tuleb juba ohjes hoida, nii hoogu lähevad. Lõpuks koostasime veel Riita Tõnistega raamatu „Üheksakümmend aastat hariduselu Raekülas”,“ meenutab ta.

Kui kõik Ella juhendatud õpilaste kodu-uurimistööd kokku arvata, saaks 200 täis. Enamik neist on Pärnu linna koolidest ja sestap tallel Pärnu linnakodaniku majas. Kui huvilisele peaks juhtuma näppu üle-eestiline brošüür „Õpilaste kodu-uurimistöid“, on sealt üle ühe, vahest üle kahe juhendaja nimi ikka ja jälle Ella Põldsoo. Sage on nimi ka Pärnu linna ja maakonna õpilaste kodu-uurimistöid kätkevas raamatus „Pärandilaegas“.

„Kahju, et valdkond ei ole nüüd enam nii tähtsal kohal kui varem. See on lastele siiski tohutult põnev ja hariv tegevus,“ kinnitab õpetaja.

Oma suurele huvile ja armastusele on Ella jätkuvalt truuks jäänud – osaleb endiselt Pärnumaa koduloolaste seltsi tegevuses. Mis eriti köidab, on see, et igal suvel läheb selts huvireisile. „Eestvedaja Mart Liira on lausa haruldus,“ kiidab ta. Ella on nimelt reisihull, seda viimased kakskümmend aastat.

Euroopa riikidest on 28 rännuobjektiks olnud ja vähemalt 30 tahaks ta täis saada. Kodus käib kõhu kõrvalt näpistamine, sest vähemalt ühe kuu pension tuleb reisimiseks kokku hoida.

„Vaatan odavaid pakkumisi, reisilt peale kaartide-brošüüride midagi ei too. Kui naasen, ajan suguvõsa kokku muljeid kuulama,“ naerab ta. Lapsigi viis ta koolides tihti reisile, Eestimaa on risti-põiki läbi sõidetud. Kõige erilisem sõit, mis talle meenub, oli Koonga kooli lastega. Mindi lahtise veoauto kastis Leningradi, kasti ümber pandi kased – kaitseks tolmu eest.

Kui astuda sisse linnakodaniku majja, naeratab vahel uksel Ella Põldsoo – juhtumisi on tema giidipäev. „Ma kohe ei saa teisiti, pean vaimutoitu saama. Siin leidub seda oi kui palju. Avamisest saadik tegutsen kodanikumaja ümarlaua liikmena. Ikka hea, et majaperenaine Hilja Treuberg mind siin vajab,“ tunnistab ta. Endal silmad täis sooja-sooja sära.