Kindapaar on mõnus kingitus

Mare Lahesaare kindad sünnivad tööst vabal ajal, selline nokitsemine on tema jaoks mõnus. Foto: Urmas Luik

Vastupandamatult isikupärane kindapaar võiks kanda koguni autorinime, aga selleks peaks Mare Lahesaare ennast kätte võtma ja ettevõtlust õppima. “Ma pole selleks veel valmis, naudin pigem käsitöö tegemist,” arvab ta.

Mare Lahesaare on tavaline naine, kes pere ja töö kõrval käsitööd armastab teha, pealegi nagu paljudel teistel kohalikel, kes “Pärnu palgaga” toime püüavad tulla, on väike lisaots abiks ikka.

Õmblusmasina tagant hotelli

Mare on Vigalast pärit, lõpetanud Pärnu-Jaagupi keskkooli ja õppinud kunagises Tallinna 19. tehnikakoolis laste ja naiste ülerõivaste rätsepaks. “Unistasin lasteaiakasvataja ametist,“ meenutab Mare. „Keskkooli ajal mulle õmblemine eriti ei istunud. Kudusin küll, aga kleidimeister ja käsitööinimene oli peres rohkem ema,”

Neli aastat töötas Mare Pärnus Jalaka tänaval asunud õmblusateljees ja jäi siis lastega koju. Mare mäletab, et ateljeetöö teda eriti ei vaimustanud ja kui oli aeg tööle naasta, otsustas ta teise töökoha vaadata. See oli aeg, kui Pärnusse loodi hulgaliselt väikseid õmblusettevõtteid.

Kodus nikerdas pereema lastele ja lastepoele riidetükkidest mütse – siis polnud ju poodides midagi saada. Õmblemisoskus kulus igale perenaisele ära. Mare oskusi vajati väikeettevõtetes, kus õmmeldi tööriideid ja naisterõivaid piiri taha.

Firmad tekkisid ja kadusid, sõltuvalt müügijuhi andekusest. Nähes ajalehes kuulutust, kus otsiti töötajaid kudumisfirmasse, läks Mare asja uurima. Ettevõte osutus toredaks perefirmaks, mille toodeteks kudumid: kampsunid, pontšod, sallid ja mütsid.

Mare ei olnud varem masinkudumisega kokku puutunud ja selles ametis oli tema rida kokkuõmblemine. Uskumatu pilguga vaatas ta tehnoloogiat, mille järgi löödi käärid sisse villasesse kootud kangasse. “Tundus alguses üle mõistuse lõigata puruks kudumitükk,” imestab ta. Aga tänu keeleoskajale ja hakkajale müügijuhile läks firmal hästi – kaupa turustati Ameerikas ja Euroopas.

Omanikud julgustasid töötajaid, et need kaubamudeleid disainiksid. Mare mõtleski välja, kuidas teha vahvaid labakuid. Aastaid oli neil suur müügiedu. Aga siis tehti firmas valesid äriotsuseid ja kõik läks allamäge. Töötajad koondati.

Mare leidis tööd ühes Pärnu hotellis ja avastas, et teenindusvaldkond sobib talle. Alguses oli raske, tuli õppida rahaga ümber käima ja turistidega suhtlema – õnneks leidus sõbralik kolleeg, kes julgustas ja õpetas.

Nüüdseks on Mare oma rolliga harjunud ja rahul: hotellitöö tähendab kindlat töörütmi, puhast ja meeldivat keskkonda ja võimalust pakkuda turistile heaolutunnet.

Hotelli, kus Mare töötab, külastavad lihtsad soome maainimesed. “Olen üllatunud, et vanemad soomlased on nii toredad, avatud ja sõbralikud. Mul on vahel tunne, nagu oleksin nende tütar,” ei jõua Mare ära imestada. Muidugi tabab ta ennast vahel võrdluselt: soome 70–80aastased löövad tantsu, tulevad külmal ajal rõõmuga teise riiki elu nautima, neil pole nii suurt vanaduse painet.

Ka pole soome vanurid nii kinni arstide ettekirjutustes – nad tahavad elust rõõmu tunda, olla vabad ja õnnelikud. Käivad maniküüris ja pediküüris. Samal ajal tahavad nad rääkida endast, elust, lastest ja lastelastest. Lapsed on neile väga olulised, rahakoti vahel hoitakse laste pilte, mida näidata.

Käsitöö on luksus

Ajal, mil Mare alustas tööd hotellis, jätkas ta kodus villaste labakute valmistamist. See oli neli aastat tagasi. Kodus seadis ta sisse töötoa, kus hea nokitseda. Et Mare jaoks oli kudumismasin võõras, leidis ta ühe pensionäriproua, kes oli valmis mudelite ettevalmistamisel kaasa lööma. Üheskoos arutatakse läbi, mis ja kuidas.

Kindad õmbleb kokku ja disainib Mare ise – iga paar on natuke omamoodi. Stiile on palju alates naiselikest romantilistest pärlite ja roosidega käpikutest kuni rahvusteemani välja. Eraldi tuleb mõelda neidiste peale, kelle ihaluseks on midagi silmatorkavalt nunnuroosat. Toodete valimisse kuuluvad veel talvemütsid ja suvised pitsilised tekstiilkotid.

Oma kaupa turustab Mare laatadel – tema suurim lemmik on Palamuse laat. “Kindapaar on mõnus kingitus. Laatadel näen, mida ostetakse, ja tean siis kaupa ette valmistada,” mõtiskleb ta.

Kauplustes kauba pakkumisel saab takistuseks see, et Marel pole firmat. Ta lihtsalt pole olnud nii ettevõtlik, ka pole tal mahti olnud korraldada müüki interneti kaudu, kui Facebook välja arvata. Ta ei kujuta ette, et peaks palgatööst loobuma. Hotellitöö meeldib ja ainult koduseinte vahel kudumitega tegelda – sellisena ta elu ette ei kujuta.

Gildi majas on Mare käinud vaatamas käsitööliste tegemisi ja tundnud hingesugulust. “Imetlen neid inimesi,” lausub ta. “Samas mõtlen, kas nad ikka suudavad ennast käsitööga ära elatada.”

Tänapäeval on poes kõike saada ja käsitöö on muutumas luksuseks. Üleküllus teeb laisaks, seevastu piiratud võimalused muudavad loominguliseks, teab Mare.

Mare pole kunagi kahetsenud, et õppis õmblemist – lõpuks leidis ta selles valdkonnas endale meelepärase tegevuse, kus võimalus luua midagi isikupärast.