Kristiina Sepp: Club Hollywood või draamateater?

Kristiina Sepp. Foto: PP

Tallinnal oli veidi enam kui kümmekond aastat tagasi linnapea, kes imestas avalikult selle üle, miks peab riik teatritele nii palju peale maksma olukorras, kus saalid on tihti tühjad. Seda näiteks võrrelduna ööklubiga, kus saba lookleb pikalt uksest välja ja kus ei mahu sees ringi käimagi. Konkreetselt võrdles toonane linnapea minu mälu järgi ööklubi Hollywood draamateatriga. “Loogiline võrdlus”, sest need asuvad ju lähestikku.

Mulle näib, et meer Jüri Mõisa vaimu ja arusaamist avalikust huvist ning avalike teenuste olemusest hoiab praegu elus peamiselt õiguskantsler Indrek Teder. Õiguskantsleri analüüs, mis nõudis apteegi asutamispiirangute kaotamist, võrdles apteegiteenuse osutamist taksoteenuse pakkumisega. Et miks siis ei võiks apteegid vabalt konkureerida, kui taksod seda teevad.

Proviisor pole taksojuht

Indrek Teder on ise hariduselt jurist, enne õiguskantsleriks saamist töötas ta advokaadina. Advokatuuril on oma seadus, eriline õiguskaitse, rangelt reguleeritud sisse- ja väljaarvamise loogika. Tegemist on vana ja väärika institutsiooniga. Jumal tänatud, et see nii on. Kui vajame õigusabi, tahaksime kõik sõita ehk taksoga maksimaalselt kohtusaali ukseni, aga mitte sammugi sealt edasi. Tahame, et kohtus kaitseks meid advokaat, mitte taksojuht.

Taksojuhid nagu advokaadid ja apteekridki on ühiskonnale väga vajalikud. Siiski on igal ametil oma spetsiifika, mis tingib selle, kuidas see valdkond toimib, kuidas seda on tavaks reguleerida.

Proviisoriks õpitakse Tartu ülikoolis, õpe on raske ja kestab kokku vähemalt viis aastat. Apteekrina töötamise nõudmised on vaimses mõttes vägagi kõrged, palgatase kindlasti mitte päris proportsionaalselt selle vääriline. Küsimus pole kurtmises, amet on ju väärikas ja tõsine.

Kuigi Eestis käsitletakse apteekrit osana tervishoiusüsteemist, ei laiene temale samaväärsed õiguslikud tagatised nagu teistele tervishoiutöötajatele. Enamikus riikides on apteekrikutse tunduvalt enam väärtustatud. Apteegituru korraldamise erisus peitub selles, et apteekriks õppimine on ravimi ostjate õnneks märksa keerulisem, kui näiteks juhiloa tegemine, milleta taksojuhina töötada ei saa.

Nii nagu advokaadi ja arstiteenuse puhul, tuleb inimesel proviisori erialaste teadmiste kvaliteeti lihtsalt usaldada, sest ise ta seda hinnata ei oskaks. Ja igas riigis tuleb selleks inimestele appi riik, kelle ülesanne on tagada rahva tervise kaitse ehk paljude seaduste abil kvaliteetse apteegiteenuse võimalikult lai kättesaadavus. Apteekrite arv on piiratud ja see on kogu selle valdkonna poliitika nurgakivi kõikjal arenenud maailmas.

Lõviosa Euroopa Liidu riike reguleerib apteegiturgu mingil sellisel moel, mis õiguskantsleri äärmusliberaalse hoiakuga kokku ei lähe. Seda tehakse apteegiteenuse kvaliteedi tagamiseks ja apteekide kuhjumise vältimiseks linnasüdamesse.

Nii nagu Eestis kehtivad apteegipiirangud paljudes Euroopa Liidu liikmesriikides, kus piirangud on kehtinud ja turgu mingil hetkel liberaliseeritud, on piirangute kaotamise tagajärjed osutunud loodetud positiivsetele tulemustele täpselt vastupidiseks, mistõttu on mõned riigid olnud sunnitud piirangud taaskehtestama, et vältida turuolukorra edasist halvenemist.

Peale selle kehtivad reas Euroopa riikides veelgi rangemad piirangud, kus apteegi omanik võib olla ainult proviisor (Austria, Itaalia, Soome, Saksamaa, Küpros, Poola, Taani).

Isahane munetud munad

Teder seevastu kirjutab, et asutamispiirangute kaitsjad tegelevad isahane munade pakkumisega (vt Indrek Teder, “Me ei pea maksma isahane munetud munade eest”, PP erileht Arvajad, 27.11).

Kogu jutt pidavat olema apteegikettide huvides, kes kardavad konkurentsi. Teder pole kahjuks tutvunud piirangute kehtimise algusest toimunud trendidega. Linnades on apteekide kuhjumine peatunud ja nende arv mõistlikult vähenenud. Tänu sellele on teenuse kvaliteet tõusnud. Maal on apteekide sulgemine oluliselt aeglustunud. Alates 2007. aastast on apteekide sulgemine maal olnud tunduvalt aeglasem kui linnades.

2011. aastal vähenes maa-apteekide arv ainult ühe võrra, samal ajal kui linnades vähenes apteekide arv seitsme võrra, st maal on apteekide sulgemine peatunud, piirangud on aja jooksul üha edukamalt tööle hakanud. Seega, isahanesid soovib Eestis munema sundida hoopis õiguskantsler, mitte apteekrid.

Õiguskantsler käsitleb viidatud loos probleemi, et oleme Eestis Euroopa ees tihtipeale liiga lömitavad. Kindlasti seda probleemi esineb. Aga teisalt on Euroopa kohus võtnud vastu otsuse, et apteegituru piirangud on põhjendatud, sest teenuse regionaalne ja sotsiaalne tasakaal on tähtsamad kui ettevõtlusvabadus. Mulle näib, et vahest on meie enda riigijuhtidele mõistuse pähe panemiseks Euroopat hädasti appi vaja.

Kui Gustav Suits ütles, et saagem eurooplasteks, kuid jäägem eestlasteks, siis õiguskantsleri väljaütlemistele mõeldes ütleks hoopis: jäägem eurooplasteks, et saada eestlaseks.

Tallinnas istudes on lihtne lasta Pegasust lendu ja teravmeelitseda. Kui hammas valutab, saab külmal talvepäevalgi džiibiga paari minutiga lähemasse apteeki kihutada. Mulle meeldiks aga isahanede munemisest följetoni stiilis kirjutava naljahamba asemel pigem tasakaalukas, süvenev ja empaatiline õiguskantsler, kes seisaks rahva õiguste, veel enam – õigluse eest.

Kahjuks on ametis õiguskantsler, kes tahab apteekide asutamispiirangut kaotada selle nimel, et suured kaubaketid, mille hiigelkasumeid kuuldavasti karmistuva viina- ja suitsupoliitika tagajärjel kärbitakse, saaksid hakata linnapoodides rohtu müüma.

Eks ole ju õiguste eest seismine suhteline. Näiteks linnapea Mõis, kes võõristas avalikult ilukirjandust, tahtis kaotada ühissõidukiliikluse ja kelle jaoks ööklubi on teatrist väärtuslikum, vaevalt minu või sinu muresid mõistab. Nagu ka õiguskantsler.