/nginx/o/2012/12/20/1495624t1h23f9.jpg)
Põhja-Tallinna album on näide sellest, mis juhtub underground-pundiga, kui nad popiks saavad. Võrreldes mõne aasta taguse loominguga on nüüd kärbik gaasiballooni ja nukirauad poksikinnaste vastu vahetatud.
Popilt ja noortepäraselt kujundatud helikandjalt kõlab raadioeetris mängimiseks sobiv munadeta räpp või ehk nagu mõned kodumaised muusikakriitikud tabavalt on märkinud – Elmar-hop. Tahetakse otsekui asju paika panna ja karmilt öelda, aga väga nagu ei söandata kah – äkki mõni veel solvub.
Instrumentaalalbumina oleks “Per aspera ad astra” tegelikult täitsa kuulatav, sest põhjad, mille peale riimitakse, on tavapärasest Eesti hiphopi pahatihti üheülbalisest tüminast märksa sügavamad ja mitmekihilisemad.
Paraku puudub lüürikast sügavus ja hing, see miski, mis paneb sind riime uskuma ja tõsiselt võtma, ümbritsevat samast vaate- või tänavanurgast nägema.
Ja ometi, vaatamata sooduskaupade müügikataloogile iseloomulikule pinnapealsusele, annab album siiski üsna hea ülevaate igapäevasest, glamuurselt dekadentslikust (Tal)linnaelust: lagunevatest tehastest, naiste panemisest, räpastest agulikorteritest, vaimuvaesusest, ilusatest autodest, pirtsakatest tüdrukutest ja bussis peeru laskmisest. Jou.