Pärnumaa on alkoholipoliitikas häbiväärsel kohal

Viimastel andmetel on Pärnus 307 alkoholiga kauplevat kohta. Foto: Margus Ansu / Postimees

Sotsiaalministeeriumi eestvedamisel valminud „Alkoholipoliitika rohelises raamatus“ on leidnud äramärkimist nii Pärnumaa kui Pärnu, paraku mitte kiitmiseks.

Esimene on alkoholi liigtarvitamisest tulenevate terviseprobleemide vähendamisvajadusest ajendatud vabariigi valitsuse tegevusprogrammis alkoholi liigtarvitamise ja kahjude vähendamise meetmete peatükis kolmandal kohal pingereas, kus on järjestatud maakonnad alkoholi müügipaikade arvu põhjal 1000 elaniku kohta.

Pärnu on aga analoogses linnade edetabelis lausa liidrirollis.

Kui 5,9 müügikohaga tuhande elaniku kohta Pärnumaa jääb selle näitajaga alla Hiiu (7,5) ja Saare maakonnale (7,4), siis on Pärnu samuti 5,9 müügikohaga tuhande elaniku kohta selle numbriga ees nii Viljandist (5,0), Tallinnast (4,7) kui Tartust (3,1).

Kärakani 10 minutit

Eeltoodu põhjal saab mõistetavaks „Alkoholipoliitika rohelises raamatus“ esitatud väide, et „alkohol on Eestis üldiselt kergesti kättesaadav“.

Väite tõestuseks esitab roheline raamat kõnekad arvud, mille järgi Eestis 100 000 elaniku kohta 195 kange alkoholi müügikohta, Soomes 6,5 müügikohta, Norras 5,1 ja Rootsis vaid 4,5 müügikohta.

Paraku näitas konjunktuuriinstituudi selle aasta mais valminud uuring „Eesti alkoholiturg ja tarbimine” olukorda veel troostitumana. Teadustöö absatsi „Alkoholi müügi erisusi” põhjal oli uurimistöö koostamise aegu Eestis 2633 kanget alkoholi müüvat kauplust ehk 100 000 elaniku kohta 197.

Ümmarguselt viie ja poole miljoni elanikuga Soomes oli analoogseid poode 343 ehk 100 000 elaniku kohta kuus ning 9,5 miljoni elanikuga Rootsis oli kanget alkoholi müüvate kaupluste arv 414 ehk neli spetsialiseeritud äri saja tuhande joomajanuse kohta.

Remargina olgu siinkohal meenutatud Andrus Ansipi teisegi valitsuse põllumajandusministri Helir-Valdor Seederi artiklit „Rahvas peaks vähem jooma” 2010. aasta 12. juuni Õhtulehes. Minister nentis, et tollal sai Eestis kanget alkoholi osta ligi 2400 poest, Soomes seevastu 344 ja Rootsis 411 kauplusest.

Seda vaid pisut enam kui kahe aasta eest, millest meid lahutav aeg on aina halatud alkohoolsete jookide kerge kättesaadavuse pärast.

Ent pole ette võetud midagi märkimisväärset, mis kas või natukegi muudaksid TNS Emori uuringu „Elanike alkoholitarbimine ja suhtumine alkoholipoliitikasse 2011” järeldusi, mille põhjal on 68 protsendil Eesti elanikest võimalik jõuda lähimasse alkoholi müügikohta kümne minutiga, veel üheksal protsendil asub kärakapood kas lausa enda või siis naabermajas.

Võideldud siiski on

Samas tõdeti portaalis eestielu.delfi.ee 2012. aasta oktoobris: „Vastavalt „Eesti kiirabi logistika 2001” andmetele peaks kiirabibaaside paiknemine tagama 90 protsendile elanikkonnast kiirabi kohale jõudmise 15 minuti jooksul. Seda siis vaba kiirabiressursi olemasolul sündmuskohale lähimas kiirabibaasis.”

Siseminister Ken-Marti Vaher aga märkis tänavu 16. mail riigikogu infotunnis: „Üle 120 000 Eesti inimese saab pärast päästekomandode ümberkorraldamist elupäästeteenust enam kui seni 1–15 minuti jooksul. Ma arvan, et see on märgatav päästevõimekuse kasv üle Eesti ja sellest võidavad väga paljud Eesti elanikud.”

Naastes kirjatöö peateema juurde, on asjakohane meenutada uurimust „Eesti alkoholiturg ja tarbimine” kommenteerinud konjunktuuriinstituudi direktori Marje Josingu tõdemust: „Alkoholi kättesaadavus on parem kui paljudel muudel kaupadel.”

Ainsana leevendavad öeldu karmust meenutused kaugetest aegadest, kui 2005. aasta alguses kehtima hakanud alkoholiseadus keelas alkohoolsete jookide jaemüügi nii kioskites kui tänava- või turukaubana ja riigikogu otsustas 2007. aastal Andrus Ansipi valitsuse vastusõdimisele vaatamata kehtestada üle Eesti vihast vastuseisu põhjustanud alkoholimüügipiirangud.

Kõneldes alkoholiga kauplemise piiramise võimalustest Pärnus, kus vägijookidega kauplevaid ettevõtteid on 307 ehk viimase rahvaloenduse andmeid arvestades 7,7 müügikohta tuhande elaniku kohta, tõdes Pärnu linnavalitsuse seisukohta vahendanud rae avalike suhete nõunik Maria Murakas, et linn ei väljasta alkoholi jae- ja hulgimüügi lube.

Küll kannab kohalik omavalitsus registrisse ettevõtjate andmed, kes soovivad tegelda jaemüügi, hulgimüügi, teeninduse, majutuse, toitlustamise või kaubanduse korraldamisega.

Pärnu linnavara peaspetsialist Elo Juursalu täpsustas, et kohalik omavalitsus ei anna tegevuslubasid kaupmeestele, nende hulgas alkohoolsete jookide müüjatele, välja juba 2004. aastast, kui jõustusid majandustegevuse registri seadus ja kaubandustegevuse seadus.

Murakas märkis omalt poolt, et alkoholiseaduse alusel on linnavalitsus viimastel aegadel enne volbriööd tõsiselt arutanud avaliku korra huvides alkoholi jaemüügi täiendavat piiramist, ent arvestades politsei seisukohtadega ja üldse kõlama jäänud arvamustega, ei ole raad vähemalt neljal viimasel aastal pidanud seda vajalikuks. Ei linnas tervikuna ega teatud müügikohtades.

Pealegi võttis riigikogu alkoholiseaduse vastava muudatuse kehtestada kogu riigis alkoholi müük ajavahemikul kella 10–22 vastu juba 20. juunil 2008. aastal.

Alkoholi kättesaadavus on Muraka sõnutsi delikaatne teema.

Keelates alkoholi müügi täielikult suvistel üritustel, hakkavad inimesed oma alkoholi kaasa tooma, ka salaja.

Statistika pole määrav

„Kui praegu on riigis alkoholi müük lubatud seadusega ajavahemikul kella 10–22 ja meie piiraksime Pärnus seda nii, et müük toimub vaid näiteks kaks tundi päevas, võib oletada, et levima hakkab salaalkohol või tekivad alkoholimüügikohad lähivaldadesse, kus hakatakse käima alkoholi ostmas,” tõdes rae kõneisik. „Kõik meie riigi ajaloos toimunud alkoholimüügi piiramised on (nii nõukogude kui vabariigi ajal) lõppenud salaviina ja alkoholi tarbimise kasvuga.”

Samal ajal tasuks hoolsamini jälgida, et omavalitsused astuksid alkoholi kättesaadavust piirates ühte jalga, mitte ei oleks sedasi, nagu praegu on Pärnus, kus linna piiril, ent juba Tahkuranna vallas asuvas Piiri kioskis on Muraka väitel alkohol kättesaadav öiselgi ajal.

Eeltoodust johtuvalt on väga oluline, et kui riik on tunnistanud alkoholi kättesaadavuse probleemiks, siis ei jäeta sellega hakkamasaamist kohalike omavalitsuste õlule, vaid kogu riigis valitseb ühtne ja kõigile järgida alkoholipoliitika, mille üle on pidev järelevalve.

Mitte aga jälle nii, nagu kampaaniaid harrastavas Eestis on tavaks saanud, et mõnda aega võideldakse alkoholi tarbimise ja alkoholiga kauplevate ettevõtetega, nii et vähe ei ole. Et siis suur kemplemine ühel heal päeval taas soikuks. Ja soiku jääkski.

„Õige ei ole hinnata linnu selle järgi, kui palju on alkoholiga kauplemise kohti 1000 elaniku kohta omavalitsuses. Ostukohtade arv ei näita veel alkoholi tarbijate arvu või seda, et ühes või teises omavalitsuses tarbitakse alkoholi rohkem,” tõmbas Pärnu rae seisukohti vahendanud Murakas teema otsad kokku.

„Paljude kaubanduskohtade põhitegevus on toidukaupade müük ja sealjuures müüakse tubakat ja alkoholigi,” lisas ametnik.

Alkoholipoliitika rakendamisest

* On leitud vettpidavaid tõendeid, et alkohoolsete jookide müügikohtade tihedus on seotud järgmiste kahjude sagedasema esinemisega: alaealiste tarvitatud alkoholi suuremad kogused; isikuvastased rünnakud, sealhulgas mõrvad; laste hooletusse jätmine ja lastevastane vägivald, enesevigastused, sealhulgas suitsiidid; liiklusõnnetused.

* Oluline on täheldada, et vaid ühe meetme elluviimisega on paranenud olukorra saavutamise tõenäosus oluliselt madalam kui mitme meetme üheskoos rakendamisel. Kõige enam on tulemusi näidanud selline kohalik alkoholipoliitika, kus peamine rõhuasetus on kättesaadavuse piirangute karmistamisel (eriti alkoholi müügikohtade osas) ja suurendatud tähelepanu kohalikele rahvatervise poliitikatele.

* Mitmetele paikkonna alkoholipoliitika meetmetele on tehtud kulutõhususe hindamisi ja leitud, et eri tegevussuundi sisaldavate poliitikate puhul on kulutõhusus märkimisväärne. Näiteks Stockholmis alates 1996. aastast rakendatud alkoholipoliitika meetmete elluviimisega säästeti 39 eurot iga kulutatud ühe euro eest. Ameerikas mitmes omavalitsuses korraldatud viieaastase alkoholipoliitika meetmete programmi hindamisanalüüsist selgus, et iga kulutatud ühe euroga säästeti 2,9 eurot.

Andmed: Alkoholipoliitika meetmete rakendamine kohalikul tasandil

Reaktsioon

ettepanekule alkoholi müügivõrku kahandada.

Karskusliit: Efektiivne on alkoholipoliitika, mis vähendab alkoholi kättesaadavust ja vähendab võimalust, et inimesed on selle kerge kättesaadavuse tõttu justkui tõugatud või meelitatud alkoholi tarvitama.

Kaupmeeste liit: Kaupmeeste liit ei poolda müügikohtade arvu, tiheduse piiramist sarnaselt apteeke puudutava regulatsiooniga. Nimetatud regulatsioon vähendaks vaba

konkurentsi.

Andmed: Alkoholipoliitika roheline raamat