Lõõtsad sünnivad armastusest pillimängu vastu

Kui Mati Vürst kodus lõõtsa lahti tõmbab, annab pere koer oma panuse härdalt kaasa ulgudes. Foto: Urmas Luik

Mati Vürst, kel oma sõnade järgi varem puutööga kokkupuudet olnud vaid põrandalaudu paika lüües, võttis aasta tagasi kätte ja hakkas lõõtspille meisterdama.

Nüüdseks on Vürstil valmis juba viis lõõtsa, millest mõni uue omanikugi leidnud.

Vürsti pillid püüavad pilku säravate messingkaunistuste, sujuvalt viltu lõigatud nurkade ja triibumustriliste iluliistudega.

Igal meistril on oma stiil ja staažikate tegijate pilli tunneb spetsialist esimesest pilgust ära.

Näiteks Võrumaa vanameistri August Teppo loomingu, kelle pille on üsna vähe säilinud. Kergesti äratuntavad on Kalju Sarniti ja Priidu Korbergi pillid. August Teppo valmistatud, omapäraselt säriseva tämbriga korras pillidega mängimist võivad Vürsti ütlust mööda endale lubada vaid Eesti suurimad lõõtsameistrid.

Teppo tüüpi lõõtspille valmistab Eestis mitu pillimeistrit, neist tuntuim Heino Tartes Põlvamaalt.

Sellised käsitööna valminud lõõtspillid maksavad 2500–3000 euroraha, kõige kallimate August Teppo valmistatud pillide eest olevat Eesti rahas küsitud isegi 100 000 krooni.

Esimene pill

“Lõõtsamuusika on mulle alati meeldinud,” tunnistab Vürst, kelle lemmikmängijad on Aivar Teppo ja Juhan Uppin. „Kuulasin poisina Aivar Teppo lõõtsamängu, suu lahti, ja imestasin: Aivar on ju mu eakaaslane, kuidas ta nii hästi oskab! Muidugi, tema alustas harjutamist juba seitsmeaastaselt, mina aga 50selt. Praeguseks on juurde kasvanud palju häid noori mängijaid.”

Eelmise aasta augustis sai Vürst endale lõpuks esimese libliklõõtspilli, Suure-Jaani meistri Vainula valmistatud. Istus esimese päeva õhtul harjutama ja vastu hommikut hakanud juba midagi mängusarnast välja tulema.

Detsembris pani mees end kirja Pajusis toimunud lõõtsamängu kursustele, mille eestvedaja oli kohalik lõõtspillimängija Lembit Paal.

Mida paremini lood kõlasid, seda rohkem hakkas Vürsti painama soov ise lõõts valmis teha. Mees uuris algul pilli ehitamise põhimõtteid arvutist ja nikerdas esimesed detailid valmis.

Kurtna vanavaralaadal tegi Vürst juttu lõõtsamängija Jaak Andersoniga, uurides instrumendi päritolu kohta.

Juhuslikult seisis sealsamas lõõtspille valmistanud Viljandi mees Tarvo Raidma ja nii saigi tutvust sobitatud. “Küsisin, kas ta saaks mulle sellise pilli teha,” meenutab Vürst ja lisab, et peab Raidmat pillide valmistamisel oma õpetajaks.

“Raidma ütles tagasihoidlikult, et ehk 2012. aasta suveks folgi ajaks saab midagi valmis. Mina tahtsin kohe!”

Nii asus Vürst uue hooga oma pilli kallale. Samal ajal käis Pajusis lõõtsamängu kursustel, kus õpetasid ansambli Untsakad staažikad pillimehed.

Kursuse lõpuks sai Vürst oma esimese lõõtsa valmis. Koos teiste lõõtsaõpilaste, õpetaja Margus Põldsepa ja Untsakatega salvestati koguni kolm lugu, mis peaksid jõudma Untsakate 20. aastapäevale pühendatud plaadile. Viljandimaa lõõtsaklubisse kuulub Vürst siiani ja käib Viljandi pärimusmuusika aidas lõõtsaõppel.

“Mul on siin sees kõik Untsakate autogrammid!” kruvib Vürst lõõtsa otslaua lahti ja näitab uhkusega pilli sisse kirjutatud nimesid.

Kartongist, pöögist, messingist

Vürstil on valminud viis lõõtspilli, kõik nii välimuselt kui kõlalt veidi erinevad. Kuigi pillid kõlavad kaunilt ja mõni neist on omaniku leidnud, nimetab mees end amatööriks-katsetajaks ega kipu oma tööd võrdlema 30 pilli teinud meistritega.

Vürst on elus pidanud mitut ametit maaparandajast, ehitusmehe ja müügijuhini. Sellist peent tööd, mida lõõtsa kümnete detailide freesimine, lõikamine, liimimine ja lihvimine nõuab, pole ta enda jutu järgi kunagi teinud, kõik oskused on tulnud töö käigus.

Iga tööetapi jaoks peaksid olema spetsiaalsed tööriistad, Vürstil kõiki neid pole ja kogu töö käib tavaliste puutöötarvikutega.

Kõige raskemaks peab Vürst lõõtsa häälestamist, aeganõudev on ka näpulaua ehk klaviatuuri puitosade freesimine ja liimimine. Häälestamist tuleb õppida väga kaua ja päris selge see tal polevat.

“Püüan teha nii, et pilli saab hiljem lihtsalt koost lahti võtta ja vajadusel parandada, sest kõik ju kulub: midagi võib niiskusega mängima hakata, nupud kinni kiiluda või vedrud üles öelda,” seletab Vürst lõõtsa kokkupanemise põhimõtet.

Pilli jaoks läheb vaja eri materjale, millest kõiki niisama lihtsalt ehituspoest osta ei saa. Puudetailid tehakse kase-, tamme-, vahtra- või pöögipuust, viimati ostis Vürst näiteks vanakraamipoest pöögist tehtud laua ja saagis sealt vajalikud jupid välja.

Nupud ja metalldetailid valmistab ta messingplekist: lõikab, pressib ja viilib ning lööb sellele kaunistused. Vahelõõtsa kandi jaoks tarvilik kunstnahk pärineb trükifirmast, kus seda kasutatakse kaustikukaanteks. Keeruline on leida õhukest kartongi, mida vanasti kasutati elektrimootorites. Veel läheb vaja kitsenahka ja kangast vahelõõtsa jaoks.

Pillikeelteks ostab Vürst mõne vana akordioni ja kasutab selle keeli.

“Teen kõik pillid põhimõtteliselt endale ja kui mõni uus saab valmis, siis võib-olla raatsin eelmise ära müüa,” tunnistab Vürst.

Ühe pilli kallal nikerdamine võtab kolm kuni kuus kuud, kuid tavaliselt on pooleli mitu lõõtsa.

Vürst on oma jutu järgi mõelnud pillide valmistamisele ja parandamisele ning selle õppimiseks mittetulundusühingu loomisele, kuid pole päris kindel, kas see ära tasub.

Käsitööna tehtud lõõtsade järgi olevat nõudlus siiski päris suur, sest meistritel on pikad järjekorrad ja mängida soovijaid tuleb aina juurde.

Pärnu lõõtsasõbrad

Pärnu kanti kolides tundis Vürst huvi, kas siingi lõõtsamängufännid koos käivad.

Muusik Peeter Joosepiga hakkas idanema mõte luua Pärnu lõõtsasõpru koondav klubi. Novembris saidki Nooruse majas kokku 27 huvilist, kes lõõtsamängu õppima ja õpetama hakkasid. Vürsti ülesandeks on õpetada neid, kes pilli esimest korda kätte võtavad. Selleks kuulab ta tähelepanelikult Ants Tauli õpetusi.

Vürst loeb ennastki lõõtsamängus alles algajaks – muusikalist haridust pole ja nooti ei tunne, aga pillist saab loo kätte. Nii õpib ta koos teistega ja püüab iga päev mängida vähemalt tund või paar.

“Meil on väga lahe seltskond, amatöörid ja vanameistrid koos, üheksast kuni 90aastasteni,” kiidab Vürst klubilisi. “Keegi end teistest tähtsamaks ei pea ja kõik saavad koos mängida.”

Koosmängimisest raskem olevat “kuum tool”, kus harjutaja üksi teistele ette mängima peab. “Sellel toolil on kõik lood meelest läinud ja sõrmed ei kuula sõna,” muigab Vürst. “Samas annab see kõvasti esinemisjulgust – kus siis veel teistele mängimist harjutada kui mitte klubis! Ootame kõik lõõtspillihuvilisi Nooruse majja õppima, järgmine kokkusaamine on 13. jaanuaril.”

Teppo lõõts

(harmoonik, härmul, jõrgats, lõõtsmoonik, korts).

* Esimene lõõtspill jõudis Eestisse arvatavasti 19. sajandi keskpaiku. Eesti lõõtspillideks võib nimetada kohalike meistrite valmistatud pille, mis jagunevad kahte peamisse liiki: Teppo tüüpi ehk Võru tüüpi lõõtspill ja liblikpill.

* Võrumaa pillimeistri August Teppo (1875–1959) välja töötatud ja tema järgijate edasi arendatud Teppo lõõts on Eestile kõige iseloomulikum. Tüüpiline Teppo lõõts on neljarealine ja kolmekooriline, st meloodianupud asuvad neljas reas ja iga nupuvajutus paneb võnkuma kolm keelt. Teppo lõõtsal saab mängida ainult mažoorses helilaadis lugusid. Diatoonilisele lõõtspillile üsna tüüpiliselt on Teppo lõõtsad bisonoorsed: lõõtsa kokku surudes ja lahti tõmmates annab sama nupp erineva noodi.

* Teppo tüüpi lõõtspill ehk Eesti lõõts on väga hinnatud simmani- ja kontserdipill üle Eesti.

Andmed: Wikipeedia