Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2016/11/11/6066241t1hc0c1.jpg)
/nginx/o/2012/12/21/1497710t1h8dfb.jpg)
Tänavu suvel Ravi tänaval uksed avanud Pärnu õendus- ja hoolduskeskus purustab oma erksavärvilise välisilmega prototüüpe, mille kohaselt peaks hooldushaigla olema sünge paik, kus määrdunud linade vahele keerdunud vanainimesed ootavad, millal vikatimees nad igapäevasest kausitäiest kõrbenud piimasupist vabastab.
Mitte et seal piimasuppi ei pakutaks. Pakutakse ikka, nagu igas endast lugupidavas meditsiiniasutuses. Ilmselt usuvad meie meditsiinitöötajad sooja piima tervendavasse mõjusse niisama kindlalt, kui mõnes ringkonnas usutakse kanasupi toonust tõstvasse toimesse.
Ainult et sealne piimasupp pole kõrbenud ja seda ei serveerita mitte vakstuga üle löödud taburetile asetatud mõlkis alumiiniumkausist, vaid valgusküllases söögi- ja puhketoas, mis praegu kaunistatud kunstkuuskede, kullatud kellukeste, vatist lume ja muu päevakohase butafooriaga.
„Keelatud vili“ või „Kirgede torm“
Lusika kolina, vaikse lurina ja muud toidu manustamisega kaasnevad hääled matab söögitubades aga enda alla natuke liiga valjult mängiv televiisor.
Valjult korras kõrvakuulmisega inimese jaoks. Hooldushaigla kunded on aga valju heli suhtes valdavalt immuunsed – see on üks keskmisest kõrgema eaga üldjuhul kaasnevaid hüvesid. See, ja võimalus hambad ööseks likku panna.
Sellised söögitoad on kolmekorruselise hooldushaigla igal korrusel. Just seal sõlmitakse uusi tutvusi, arutatakse laste-laste-laste hinnete üle, antakse hinnang Eesti poliitikutele ja arutatakse muid maailma asju.
Teinekord vähe kraageldakse kah, näiteks juhul, kui ei jõuta üksmeelele, kas tuleb vaadata Mehhiko seebisarja “Roosa teemant” või Saksamaal toodetud “Kirgede tormi.”
Hoopis kehv on aga näiteks spordiülekandeid jälgida armastavate meeste olukord. Moodustavad ju hooldushaigla klientuuri peaasjalikud vanadaamid ja vähemuses olevatel meestel on üsna raske selgeks teha, et “Keelatud vilja” asemel tuleb hoopis suusatamist vaadata. Seda on meestel isegi kodustes oludes, kus jõudude vahekord tasakaalus, raske teha.
Aeg tagasi vaadata
Kõik muidugi teleprogrammist ei hooligi. Operatsiooni järel hooldushaiglasse suunatud 89- aastane Senta Uuetalu eelistab liikuva pildi vahtimisele hoopis neid, mis raamatut lugedes ta enda peas tekivad.
“Aega on seda televiisorit vaadata, kui ma ükskord ära lähen siit,” usub Senta. Aega on tal enda arvates aga juba liigagi palju olnud ja mõnikord ta mõtleb, et tahaks päriselt ära – sinna, kus ei ole enam valu ja vaeva. Liiga palju on ta juba uudiseid oma elu jooksul kuulnud-näinud. Nii rõõmsaid kui vähem rõõmsaid.
Senta mäletab, kuidas inimesi 49. aastal loomavagunitesse topiti, ta mäletab kolhooside loomist, nägi, kuidas kerkisid tehased, kuulis vabrikute vilesid, rõõmustas laulva revolutsiooni ja taas vabanemise üle, oli tunnistajaks sellele, kuidas tootmishooned üksteise järel maha müüdi, kanti ja lammutati.
See Senta arvates päris õige ei ole. “Valitsus oleks pidanud aitama, et kas või leivatööstuski oleks siia alles jäänud,” muretseb ta olukorra pärast, kus me enam ise suurt midagi ei tooda ja kõige igapäevasemaidki asju sisse toome. “Just tõi tütar tilli – Itaaliast, armas aeg, Hispaaniast küüslauk, samas kui meil omal kasvab see Peipsi ääres,” ei jõua Senta ära imestada.
Ja siis see riigijuhtide käitumine, see ei anna Sentale samuti rahu. “Riidlevad seal parlamendis ja kisuvad oma rahaga, see just nagu ei ole ilus,” leiab Senta. “Miks nad seal rabelevad?”
Iga samm loeb
Mõõdukas rabelemine ei jookse kellelgi mööda külgi alla. See kehtib ka hooldushaigla asukate puhul, keda utsitab tagant liikumisravi õpetaja Ilme Tammkõrv, kelle kabineti inventari hulka kuuluvad nii väntamispingid ja pukid kui ka rööbaspuud.
Mitte et vanainimesed rööbaspuudel riistvõimlemist teeks või muul moel viibutaks. Piisab, kui nad neile kätega toetudes mõne sammu teha saavad.
Isevärki agregaadid on kasutusele võetud peenmotoorika ja koordinatsiooni treenimiseks. Iseäranis meeldib hooldushaigla asukatele seadeldis, mis kujutab endast poisi ja tüdruku puust vormi, millel saab harjutada kehaosade õigesse kohta asetamist.
“Terased saavad need kohe kokku, aga neilt, kes nii terased ei ole, nõuab see päris palju mõtlemist,” võivad ülesanded, mis täie tervise juures olevale täiskasvanule tunduvad lihtsad, olla näiteks ajuinfarkti läbi teinule ületamatult rasked. “Mõnikord nad pusivad ega tule kohe üldse midagi välja.” Teinekord jälle tuleb. Ja siis on rõõmu palju.
Süda olgu õige koha peal
Aga isegi kui ei tule, on nende seinte vahel ikkagi rõõmu rohkem kui muret. Oma osa on selles, nagu usub hooldushaigla juhataja, tänavu Pärnu aasta naiseks valitud Margit Seppik, neil rõõmsatel, pehmetel toonidel, millega seinad, laed ja põrandad üle on võõbatud. “Värv on emotsioon,” usub Seppik. Ja kindla peale on rõõmus oranž meeldivam emotsioon kui mürkroheline või tumehall.
“Seda on öelnud nii patsiendid kui patsientide omaksed, et meil on hea õhkkond,” ei ole ainult Seppikul majas hea olla, vaid pea kõigil, kel ühel või teisel põhjusel asutusse asja on olnud.
Ent head õhkkonda ei saavuta vaid värvipoti ja maalrirulliga. Vaevalt Buchenwaldi koonduslaagrist eluga pääsenud oleksid surmalaagris veedetud aega rõõmsamalt meenutanud, kui barakid olnuks roosaks võõbatud.
Õhustiku loovad ikkagi inimesed. Patsiente valida ei saa, küll aga personali, kelle värbamisel ollakse Seppiku kinnitusel väga hoolikad. “Kõige tähtsam, et inimesel oleks süda sees,” sõnas ta.
Peale südame tõi vanemõde Aita Kütt välja veel kaks kriteeriumi, mida mõõdetakse, enne kui töölepingule alla kirjutatakse. Need on suhtumine eakatesse inimestesse ja võimekus suhelda nii patsientide kui kolleegidega.
Üks selline suhtumise ja suhtlemise musternäide on veel soliidses eas hooldajaks ümber õppinud Ene Kodasma, kes enda kinnitusel tuleb igal hommikul rõõmuga tööle. “Ma tahan neid pesta, tahan neid hoida, silitada, ma tahan neid kallistada,” vuristas ta ette kõik, mis teda selle raske ja tänuväärse töö juures köidab.
Kodurahu säilimise huvides tuleb aga mitte ainult personali, vaid ka patsientide meelsust silmas pidada. Kui ühte palatisse pandud inimesed kohe kuidagi omavahel ei klapi – näiteks üks papi on teeninud Saksa, teine Nõukogude armees –, katsutakse leida mõlemat rahuldav lahendus.
“On olnud küll neid juhtumeid, kus peame lihtsalt ümber tõstma,” kehtivad inimsuhete dünaamika ja toimemehhanismid Seppiku kinnitusel ühtviisi nii siin- kui sealpool hooldushaigla seinu.
Näiteks meenub Seppikule üks aastakümneid koos elanud ja lõpuks üheaegselt neile sattunud vanapaar. Mingil põhjusel paigutati üks neist maja ühte, teine teise tiiba. “Ja naine käis kogu aeg kontrollimas, ega mees teisi naisi vaata,” muigas Seppik.
Ent nii nagu elu juurde kuuluvad väiksed nägelemised ja rõõmuhetked, nii kuulub selle hulka paratamatult surm. Kuid eksib see, kes arvab, et hooldushaigla on lahkamiskambri eeskoda.
Surmajuhtumite arv jääb Pärnu hooldushaiglas Seppiku andmetel kümne protsendi piirimaile. Seda on oluliselt vähem, võrreldes sellega, kui suur hulk inimesi sureb kodus iseenda voodis, ent oma kodu või voodit me ju ei pelga.
Lootma peab
Muidugi on hooldushaigla patsientide hulgas neidki, kes enam kunagi terveks ei saa – neid, kes on sinna majja surema toodud. Küti ütlust mööda enamasti vähihaiged, kelle elu lõpp proovitakse teha nii valutuks ja väärikaks kui võimalik.
Veel üks raske kontingent on ajusurnud patsiendid. “Ta ei reageeri, ta on hooldada, keerata, pöörata, sondiga toita,” loetles Seppik. “Enamasti on neil trahheasse pandud hingamist kergendav toru, mida tuleb ööpäevas mitu korda puhastada.”
Selliseid patsiente on hooldushaiglas praegu neli – kõik noored inimesed, kes on mingi trauma tagajärjel saanud ajukahjustuse või näiteks diabeedist tingitud kooma järgselt ajusurma vajunud. “Tänu sellele, et meditsiin on väga arenenud ja meil on tublid töötajad, need inimesed praktiliselt vegeteerivad ja vegeteerivad,” sõnas Seppik, tuues näiteks patsiendi, kes enam kui kaks aastat vegetatiivses seisus eksisteerinud.
Ent kelle või mille jaoks selliseid inimesi elus hoitakse ja on see üldse eetiline? Seppik sellele küsimusele otsest vastust ei anna, kuid osutab tõsiasjale, et eutanaasia pole Eesti Vabariigis lubatud. Isegi kui oleks, siis niikaua, kui selliste inimeste omaksed veel usuvad ja loodavad, ei ole haiglatöötajatel mingit õigust omastelt nende lootust ära võtta. Sest teinekord ju juhtub imesid. Ja imed on midagi sellist, millesse, nagu Seppik toonitas, peab sellises asutuses uskuma. Usutaksegi.
Killukesi hooldusravist
Hommikusöök, hooldaja patsiendile: „Miks sa putru ei söö?“ Patsient: „Kuidas ma söön, kui suu putru täis …“
Üks dementsusega patsient teisele: „Kuule, kas täna süüa ka anti?“
Teine vastu: „Ei mina tea, mina pole kolm päeva saanud.“
Hooldaja küsib: „Mis ameteid sa elus oled pidanud?“
Patsient: „Neid oli mitmeid, aga viimane oli fastum geel …“
Patsient külastajale: „Teate, mul on nii palju poegi: Jaanuar, Veebruar, Märts, Aprill, aga rohkem ei mäleta, see oli vist tütar.“
Dementsusega patsient: „No ma ei tea, üldse ei lubata selili olla, kuhu ma need jalad siis panema pean?“
Patsient istub, silmad kinni, ja küsib imestunult: „Miks nii pime on? Pange tuli põlema!“ Hooldaja soovitas silmad lahti teha.
Meie patsiendil on sünnipäev, meeskond laulu ja salmiga õnnitlemas.
Patsient: „Aitäh-aitäh, aga kas keegi ütleks ka, kui vana ma olen …“
Voodihaigele serveeritakse lõunat.
Hooldaja: „Palun tee nüüd silmad lahti, hakkame sööma!“ Patsient: „Ma söön suuga!“
Patsiendiga jalutatakse, toetades teda kergelt käe alt.
Patsient rahulolevalt: „No on hea truuduse tunne …“
Kogutud Pärnu õendus- ja hoolduskeskuses