Argo Arak: Meie tugevus seisnes kambavaimus
Miinimumeesmärk sai pronksmedaliga Eesti meistrivõistlustel täidetud, kaht suurt – Tallinna Selverit ja Tartu Pere Leiba me alistada ei suutnud. Schenkeri liigas jõudsime võimetekohasesse veerandfinaali, kus kaotasime Selverile. Eesti karikavõistluste veerandfinaali pidama jäämist allajäämisega Võrule kiita ei saa. Meil võinuks ka Eesti pronksi võitmine raskeks minna, poleks Rakvere meile ebamugavaks vastaseks kujunenud Võrut enne välja lülitanud.
Tugevaks küljeks pean kambavaimu. Ka mina sulandusin hästi noorte poiste seltskonda. Säravat tähte meil meeskonnas polnud, aga Ardo Lünekund mängis terve hooaja väga hästi, sisekliima oli hea ja vaim tugev. Hooaja esimene pool oli meil koosseisu arvestades ikka väga hea, teine pool, mil mõjusid ilmselt ka finantsprobleemid, vajus veidi ära.
Miinuseks pean, et meie loodetud trump servi vastuvõtt ei kujunenud trumbiks. Olnuks see element meil parem, suutnuksime ehk ka Selverile ja Pere Leivale ohtlikumalt vastu hakata.
Ikka kuulati, nad ju arusaajad ja tublid poisid. Meil käis kõik suuresti läbi huumori, aga ilmselt pidanuks ma nii mõnelgi momendil, kui mäng käest kiskus, platsil kõvemat häält tegema. Ju mul pole niisugust iseloomu.
Saalivõrkpalli järgmise hooaja kohta ei oska ma midagi öelda, sest neid jutte veel ei räägita. Aga arvan, et ju ma kusagile ikka mängima saan.
Praegu valmistun rannavolle-suveks. Juba mai alguses üritame Kaarel Kaisiga osaleda Kanaaridel Euroopa meistrivõistluste etapil, suvesse peaks mahtuma mänge nii Eestis kui raja taga.