Lubage esitleda - Eesti esimene valve-kingseppmeister

Eesti Vabariigi esimene valvekingsepp Mati Multram oma õdusas kodus sisseseatud töökojas. Jalavarjude parandamise teenust võib temalt küsida 24 tundi ööpäevas. Foto: Ants Liigus

Pärnus Liiva tänaval tegutsev kingsepp Mati Multram tuli välja ulja ideega – ta pakub oma kodus ööpäev läbi kingsepateenust ja seda sõltumata päevast.

24 tundi kõigile kättesaadav kingaparandus sündis tal tänu sel sügisel juhtunud seigale, kui Pärnus ööklubis Str& kingakontsa murdnud naine keset ööd äkiliselt kõpskingale kiirabi vajas.

Klubist suunati daam Liiva uulitsasse Mati manu, meister ravitses kontsata jäänud stiletto kärmelt kümne minutiga korda ja naine naasis peole.

Kui Pärnu Postimees meistril külas käis, oli jalatsi parameedikul selja taga vaid see üks episood, mil tema abi ebatraditsioonilisel kellaajal vajati.

Ent kui kuuldused kingakiirabist levivad, küll rahvas mind üles leiab, usub Mati. Et plaan jumet võtaks, kavatseb ta hotellidele oma visiitkaarte jagada.

Osav mitmel alal

Üle 40 aasta kingsepa ametit pidanud ja praegu ametlikult teist aastat pensionipõlve nautiv Mati on Pärnu poiss. Kasvanud Kaarli tänaval, täismeheks sirgunud aga pealinnas, kuhu ta kaheksanda klassi järel siirdus.

Sünnilinna naasis seitsme-kaheksa aasta eest.

Ehkki meistrina on mees suvituslinnas võrdlemisi uus tegija, on tal siin oma klientuur kenasti välja kujunenud. Erakorralise kingsepateenuse pakkumine pole seega miski reklaamitrikk kundede peibutamiseks, vaid siiras katse hättasattunutele appi tulla.

“24tunnine valmisolek jalatseid parandada on rosin, mis mind ametivendadest eristab,“ leiab Mati.

Samas pole valvekingsepa idee autor kade, öeldes, et kui tema omas valdkonnas kellast sõltumatu teenusega lagedale tuli, miks ei võiks algatusest snitti võtta õmblejad, juuksurid ja muud teeninduskäsitöölised?

Jah, võiks küll. Kuid enne kui kutsuda neid üles Mati eeskuju järgima, tasuks lahti seletada, mida 24tunnine kingsepavärk endast kujutab.

Meister Matit võib võrrelda erakorralise meditsiini osakonnaga: mees vuntsib vigaseid jalanõusid nii oma töökojas kui ka väljakutsel. Mõlemal juhul tuleb hättasattunud kingpoolidel arvestada tavateenusest kõrgema hinnaga.

Pärides Matilt, kas ta ei pelga keset ööd kundesid üle läve oma koju lasta, vastab mees, et kindlasti mitte.

“Ma olen ju vana poksija,” hüüatab Mati rõõmsalt. “Ei karda ma huntigi. Niimoodi ei saaks ju üldse elada, kui pidevalt kardaks.”

Ehkki käimade parandamine on Matit kogu elu toitnud ja tegu on oma elukutse tõelise fänniga, vaimustab meest palju muudki. Olgu või mainitud sport.

Pärnus Kaarlis kasvades, kust staadion kiviga visata, sai kehakultuur Mati elu lahutamatuks osaks juba klutieas. Staadionil tagus ta hommikust õhtuni vutti, esindades 14. majavalitsuse jalgpallivõistkonda, kus oli tiimi väikseim poiss.

Kord spordipisikust nakatunud, pole füüsise arendamise “tõbi” Matit maha jätnud.

Kingsepaks õppima

Vanemate lahutuse järel kolis Mati ema juurde Tallinna. Plaanis õhtukooli ja tööle minna, et endale ise taskuraha teenida.

Alul jooksid tööotsingud pealinnas liiva, aga siis juhtus Mati ühes emaga astuma eksprompt sisse tollase teeninduskombinaadi Välk uksest ja noormees võeti pelga pärimise peale kingseppade juurde õpipoisiks. Mälu värskendamiseks olgu öeldud, et Välk valmistas ja parandas jalatseid ning nahkgalanteriitooteid.

Kui eestiaegsete meistrite juhendamisel parandamisvõtted selgeks said, suunati noorsand tööle eksperimentaaltsehhi. See koht oli tollal kõva sõna, sest seal valmistati käsitsi algusest lõpuni uusi jalatseid. Kinga- ja saapatellijate pühapaigas nokitses Matigi peeneid jalavarje, kundedeks nimekad ministrid ja ohvitserid.

Kingsepatöös kutsumuse leidnud Mati ei hüljanud sporti – enne kroonut, kus ta teenis spordiroodus Minskis, täitis ära Eesti meistrikandidaadi nõuded poksis.

Ajateenistusest tulles jätkas Tallinnas eri kohtades kingsepana. Lappis, nõelus, kopsis ja putitas viimseni läbi trööbatud jalavarje ning meisterdas nõudlikuma maitse ja paksema rahakotiga klientidele haltuura korras päris uusi.

Jutud pealinna osavate kätega kingseppmeistrist ulatusid Tallinna Moemaja kõrvu, kes kutsus nobenäpu mannekeenidele kontsakingi valmistama.

“Moemajas said mu oskused viimase lihvi, sest õppisin modelleerima ja lõpetasin töö kõrvalt Tallinna kergetööstustehnikumis nahatehnoloogia eriala,” meenutab Mati, kes sai koolist laialdased teadmised-oskused nahkadega ümber käimisest.

Kadrinast Pärnusse

Edasi viisid abielu ja pere loomine Mati elama Lääne-Virumaale Kadrinasse, kuhu ta jäi paikseks 25 aastaks. Koolitas seal hulga ametivendi välja, pidas kingsepatöökoja kõrvalt kõrtsi, vuntsis üles vana koolimaja, kasvatas kolm last suureks.

Kui järglased kaela hakkasid kandma ja oma elu peale siirdusid, tuli Mati kunagisse kodulinna tagasi. Süda oli salamahti kogu aeg siia kiskunud.

Pärnuski on elu teda viimaste aastate jooksul ühest oma kätega üles ehitatud kodust teise jooksutanud, kuid nüüd usub mees, et on Liiva tänaval ankrus. Ta on kõpitsenud tsaariaegse sepikoja igati mõnusaks hubaseks elamiseks, samas majas asub pisike kingsepakamber.

Et töökoda asub oma elamisega sama katuse all, pole Mati Pärnus tahtnud enda kõrvale selli või õpipoissi võtta. Ega, muide, igaühele kingsepa amet külge hakka, seda koges vestluskaaslane juba teeninduskombinaadi palgal olles.

Mida selleks tööks vaja?

“Muskleid ja kunstilist vaimu kindlasti. Kingsepatöö sobib neile, kes armastavad käsitööd, oma kätega midagi teha,” muheleb loomingulise meele ja käega õnnistatud Mati.

Kui mees Välgu päevil vanemmeistriks ülendati, ei passinud juhtiv positsioon talle üldse. Kittel üll, pliiats taskus, käed seljal patseerimine pole Mati rida, sest tema kämblad sügelevad isetegemise järele.

Iseäranis meeldib talle päris uusi jalavarje meisterdada. Algupäraste jalatsite tegemise kuldaeg oli muidugi Tallinna Moemajas kingseppmeistrina töötades, kuid tellimusel valmistas ta originaalkingi ja -saapaid veel Kadrinaski.

Paraku on see nüüdseks kadunud leib, sest omaloominguliste jalatsite tegemine läheks tellijale liialt kulukaks, tehasetoodanguga võrreldes tuleb hind kolm-neli korda kõrgem. Pealegi on praegu poeriiuleil jalavarje laias valikus saada.

Isegi olemasolevat jalatsiparki lasevad inimesed üha vähem parandada. Eriti kui tegu odavama kraamiga.

Nõukogude ajal oli vajadus kingseppade järele hoopis teine. Oskajal meistril oli siis lihtne elada: rahamuret ep olnud, tööd küllaga, isegi rohkem, kui vaja.

Olnud aegu Eesti Vabariigi esimene valvekingsepp siiski taga ei nuta, sest hinnatud ja nõutud spetsialist on ta nüüdki.