Varjupaik vapustab oma trööstitusega

Koerte varjupaik. Foto: Erakogu

Kui lihtne on sinu jaoks loobuda kellestki kallist? Loobuda sellepärast, et sul ei ole tema jaoks enam aega, viitsimist ega tahtmist. Suvilast suvepuhkuselt tulles pole hoolimatutel inimestel koeri-kasse kuhugi jätta. Suure hurraaga võetud sõbrad linnakorterisse ei mahu. Mida teha? Jätta lemmikloom saatuse hooleks? Viia varjupaika?

Kas sina tead, milline näeb välja üks varjupaik? Arvad, et seal on soe, koertel on tore koos olla ja kassid mängivad oma mänguasjadega? On sul aimu, millises seisundis loomi sinna on toodud? Kui tead, oled olukorra tõsidusega tuttav, kui ei, siis luba, ma valgustan sind.

Kole reaalsus ehmatab

Varjupaika on viidud koeri, keda on ahistatud, puu otsa poodud, pussitatud ja pekstud; kasse, keda väikesed poisid on jõkke viskanud, põlema pannud, lõikunud.

Loomad on varjupaigas stressis, võivad levida surmavad haigused, lemmikute jaoks pole piisavalt kohti ja inimlikud tingimused puuduvad töötajatelgi.

Laupäev hüljatud loomadega

Käisin kahe klassiõega ühel laupäeval Pärnu kodutute loomade varjupaigas. Meid võttis vastu koerte vali haukumine. Nad liputasid saba ja hüppasid suure rõõmuga edasi-tagasi oma toidu- ja veenõude ümber, kuni need kummuli vajusid.

Nägime, et kogu varjupaik koosnebki mõnest väikesest putkast. Just sellistest, millest kunagi burgereid müüdi või jäätist sai osta. Läksime sellesse putkasse, mille uksel oli silt “Info”.

Infoputka – paremini seda vana burgerimaja tõesti nimetada ei saa – on väga väike. Seal pole diivanit, kus varjupaiga külalised saaksid oodata, pole kraanikaussigi ja kuivkäimla asub õues. Seal kohtusime varjupaiga juhataja Birjo Piiroja ja töötaja Marlén Tassoga. Neil oli hea meel, et olime tulnud vabatahtlikena appi.

Ruumikitsikus on suur

Tol päeval sadas vihma, oli külm ja märg ning seetõttu muutus kogu vaatepilt veelgi nukramaks. Ent meie vahel sebis tervituseks ringi valge labrador, kes oli toodud paari päeva eest Sindist pärast kahenädalast hulkumist. Ta oli rõõmus, kui teda sügasime ja paitasime. Pärast endi tutvustamist tahtsime kohe abikäed toimetamisele külge lüüa.

Koeri oli varjupaigas 30. Marlén näitas mulle, millistele koertele võin joogivett valama minna. Kartsin, et mõni hammustab, aga Marlén ütles, et peljata pole vaja, ja kui väga kardan, vahetab ta joogivee ise.

Suur osa koertest käitus alandlikult ja paistis, et nad kartsid, kui lähenesin. Ainult mõni hakkas oma käpajälgi jopele ja teksadele “trükkima”.

Tahtsin väga näha koerapoegi, nii liikusime pärast toitmist aedikute juurde. Aedikud on kahepoolsed. Väliaedikutes on koerad peavarjuta, neid ümbritseb vaid võrktara. Marlén rääkis, et talvel on selliste aedikutega palju muret, sest betoon jäätub ja koerte käppadel hakkab külm. Paljudel koertel pole paksu karvkatet, et väljas vastu pidada. Sees aga palju ruumi pole.

Viimases puuris oli suur koer Tipa. Tema oli toodud Kilingi-Nõmmelt, omanik oli teda pussitanud. Pussitanud sellepärast, et koera haukumine häiris ja ta tahtis, et loom vait jääks. Seetõttu on Tipa inimestega arglik ja pelgab võõraid.

Põhilised toetajad on Soomest

Uurisin Marlénilt, kuidas nad saavad loomade toiduvarud. Pärnu varjupaika toetab Soome koerte varjupaik. Sealt tulevad põhjanaabrid isiklikult kord kuus kohale ja toovad suure koguse toitu, varustavad varjupaika tekkide ja koerterihmadega, vaatavad üle vanemad koerad ja kui vaja, võtavad Soome kaasa, sest seal on hüljatud loomade tahtjaid rohkem.

Pärnu linna- ja omavalitsus toetab sellega, et annab bensiiniraha, mis kulub väljasõitudele ja loomaarsti juurde minekuks. Tundub, et kus mure kõige suurem, seal varjupaiga jaoks abi kõige kaugem.

Marlén võrdles Pärnut Tartuga. Oleks vaid korralik soojustus ja valgustus! Näiteks Tartus on loomadel spetsiaalne valgustus, mis tapab bakterid.

Kuidas saab aidata?

Kui sul tekkis seda juttu lugedes tunne, et tahad aidata, on selle jaoks väga palju lihtsaid võimalusi.

Pärnu loomade varjupaik vajab igal juhul abikäsi! Need, kes arvavad, et üks päev ei muuda õnnetute loomade elus midagi, eksivad. Sel ajal, kui varjupaigas viibisime, oleks Marlén pidanud tegema kogu tööd üksi. Vahepeal aga pääseb mõni koer ketist lahti, sest rihmad ja kinnitused on juba vanad, siis ilmub õuele inimesi, kes oma lastega loomi vaatama tulevad ja pead raputades jälle minema kõnnivad.

See ei ole niisama, et loom puurist välja, siuh-säuh kõik korda ja järgmine. Loom vajab aega, armastust ja hoolimist. Ta on ju nagu pereliige, kui ta koju võtta. Varjupaigas on aga loomi palju ja pühendumiseks vajalikku aega napib. Kes sellest aru ei saa, ärgu parem looma võtku.

Ja palun, ärge kinkige loomi mõttega, et nii tore kingitus. Et loom on tore, ei tähenda seda, et kingi saajal tema jaoks aega on.

Varjupaigal on pidevalt vaja vanu tekke ja patju, eriti voodilinu, mida loomadele puuridesse panna. Samuti on sinna teretulnud kõik, kes tahaksid niisama koertega jalutada, neid kammida või aidata nende puure puhastada. Varjupaiga töötajad on oma kätega ehitanud koertele treenimisraja – seal saab koeraga tegelda. Samuti vajatakse just meeste ja poiste abikäsi.

Marlén on käinud Vanalinna koolis rääkimas, et poisid võiksid tööõpetuse tunnis nikerdatud nugade asemel hoopis mõne koerakuudi teha. Tõepoolest on praegustes vanades pehkinud kuutides loomadel ebamugav. Kui leidub mõni, kes tahaks kuudi valmistamise osas aidata, siis poisid,­ võtke kamp kokku ja tehke seda!

Kui sul tekkis soov varjupaika minna, saad informatsiooni internetist aadressil parnu.varjupaik.ee.