Hansagümnaasiumi õpetaja Tiiu Sarv tundub ehk kümnendiku silmade läbi esmapilgul ülirange, kuid teda tundma õppides saab aru, et tegu on elurõõmsa, nutika ja – mis kõige olulisem – sõbraliku ja südamliku inimesega.
Jala koolis käimine hoiab Sarve-Kikerpilli tervise korras ja vaimu erksa
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kooli direktor Silja Kikerpill on nõus andma palju, tahtmata midagi vastu. Vaadates talle otsa, näeme tõsist, vahel isegi kurja pilku, mis aga kohe sooja naeratuse vastu vahetub.
Neid kahte pedagoogi seob 12 aastat sõna otseses mõttes ühist kooliteed: Hansagümnaasiumisse tulemist hommikuti, ja seda mitte auto või bussiga, vaid hommikuse jalutuskäiguna.
Sarvega kõndides jääb direktor küürakaks
Õpetaja Sarv väljub kodust 6.40, kui paljud alles ärkavad ja valmistuvad oma hommikukohvi jooma. Direktoriga kohtuvad nad 6.55 Ilvese ja Rohelise tänava ristmikul. Teekonna ajaliseks pikkuseks hindavad hansakad 40-50 minutit. Kasutades sammumõõtjat, mis ei anna küll päris täpset sammude arvu, on oletatav hulk samme hommikul kooli 4900, mis teeb kooli ja tagasi, kahe korra peale kokku 9800 sammu.
Aastate jooksul maha käidud kilomeetritesse jäävad paljud vaidlused ja lahendatud probleemid. Mõnigi kord on vaidlused nii suureks läinud, et Kikerpill ütleb muiates: “Rüütli tänaval polegi äratuskella vaja, kui kaks kõvahäälset pedagoogi mööda lähevad.”
Kõige suuremaks probleemiks jala käimise juures peab Kikerpill seda, et kingatallad kuluvad kiirelt ja selja peale kasvab küür. Sarvega kooli kõndides ja maailma asju arutades peab direktor oma pikkuse tõttu kummardama, et miski jutust kuulmata ei jääks.
Koolis jooksevad Duracelli jänestena
Teekaaslastel on aastatega välja kujunenud omad harjumused. Küsimuse peal, millega nad veel tee peal tegelevad peale selle, et kõik kooli asjad selgeks vaieldud saavad, vastab Sarv: “Sillal kutsume korrale jalgrattureid, kes sõidavad valel pool.” Kikerpill lisab, et kui kümnest üks teisele poole läheb, on see suur võit.
Sillalt edasi Rüütli tänava poole liikudes kohtuvad pedagoogid sõbraks saanud koeraga, kelle nad on ristinud nimega Nässu, koera õige nimi on Pitsu. Sarve sõnul tuleb neile vastu veel palju teisigi toredaid koeri, keda nad samuti lahkelt tervitavad.
Kikerpill räägib veel “oma klannist”, kuhu kuuluvad inimesed, kellega nad igal hommikul kohtuvad. Linnatänavate koristaja, kellega paar sõna vahetatakse, pidas neid ekslikult rahandusosakonna töötajateks ja arvas, et nad võivad jala käia küll, sest saavad päev otsa töö juures istuda. Selle peale ütles Kikerpill: “Oleme koolis nagu Duracelli jänesed, paneme treppidest ikka üles ja alla, üles ja alla, ei mingit istumist!”
Aga miks siis veel hommikul pika kooliteega oma jalgu kulutada? Põhjus on lihtne: peale selle, et nad saavad nautida teineteise suurepärast seltskonda, hoiab liikumine tervise korras ja vaimu erksa.