Ringi rännates tasuks mõelda, millest pajatavad meie bussipeatused ja kas need on rohkem kui nimetus viidal, mille alt ühissõidukisse astuda või väljuda.
Bussipeatuste nimed pajatavad põnevaid lugusid
9. jaanuar 2013, 09:52
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Pärnumaal on pool tuhat peatust. Osa neist pole oma nimega ajale jalgu jäänud, osa on lootusetult möödanikus, kuigi kohalike keelevääratus ikka vanaviisi ütlema kipub.
Esimesena lendasid ajaloo prügikasti igasugused EPT-nimelised peatuseviidad. Pikalt väljakirjutatuna on see Eesti põllumajandustehnika, mille jaoskonnakontorite juures olid bussipeatused Vändras, Pärnu-Jaagupis, Kilingi-Nõmmes, Paikusel ja veel mitmel pool üle maakonna.
Järgmisena kustutati sõiduplaanidest KEKid, see tähendab kolhoosidevahelise ehituskontoriga seotud peatused. Ümbernimetamisele läksid Töökoja peatused, neid jätkus külateede äärde tihedalt nagu seeni vihma järel.
Neli Selistet
Kadunud on paljud kauplus-, side-, kool-, raudteejaam-, metsamajand-, haigla-lõpulised peatused, sest neid asutusi maakohas enam ei ole ja ühesugused külanimed on kohaliku võimuga kooskõlastatult ametlikult ümber nimetatud.
“Bussipeatuste nimesid korrastati põhiliselt aastal 2002 ja lõpetasime 2003, põhisoov oli, et kaoks asutustele või töökohtadele viitavad nõukogudeaegsed nimed,” selgitab maavalitsuse transpordinõunik Avo Rahu. “Püüdsime vältida korduvaid nimesid, nagu Kase, Liiva, Oja, eriti kui need juhtusid ühel bussiliinil olema, näiteks Tarva peatus Halinga ja Koonga vallas, Halingas on nüüd selle asemel Kõlli.”
Samanimeliste peatuste teema tõusis päevakorda seoses õpilaste priisõidukaartidega. Eriti tore näide on tuua Seliste küla kohta, sest Seliste on nii Tõstamaa kui Sauga vallas ja samal bussiliinil topeltkujul, Seliste I ja Seliste II peatus. Nii et neljast Seliste külapeatusest oli vaja bussiliinil vabaneda segaduste vältimiseks.
Sund oli kohanimeseaduse järgi, sest selle paragrahvid ei luba kasutada kohanimedes numbreid ja järgarve. Nüüd on meil Sauga vallas Seliste I asemel Udika ja Seliste II asemel Tanni, Tõstamaa vald jättis Seliste peatuse ja muutis Seliste II Potsepa teeks.
Samas stiilis näidete asemel mööngem, et omaaegsetel ristijatel on olnud tükati loomekriis, ühenimelisi külasid jätkub rohkem kui kahe käe sõrmedel üles lugeda.
Kirjapildi kajastus
Segadust jätkub aga “maa” ja “ma” lõpuliste kohanimedega, mis püsivad keeletarkade tarkust ja kohanimede registripidajate nõudeid eirates.
“Bussipeatuste nimed on meil tõesti põhiliselt maa-lõpulised, sest ma-tegevusvormi ei soovinud me näha, siis võiks ju olla ka Tõstama, Saarema, Saksama, kuid mõni nimi ühe a-ga lõpus on siiski jäänud, näiteks Kaisma, Ertsma,” räägib transpordinõunik vist küll igavikuliseks vaidluseks kujunevast kirjapildist.
Avo Rahu jutu järgi on nii, et kohanime saab määrata vaid kohalik omavalitsus, maavalitsus võib avaldada sellekohast soovi ja teha bussipeatuste korrastamise ettepanekuid. Tulemus: 95 protsenti peatuste nimedest on korrastatud.
“Viie protsendi hulgas on säilinud näiteks peatuste nimed “Paadremaa” ja “Paadremaa sild”, kus silla nime kandev peatus asub minu arvates seal, kus peaks olema “Paadremaa”, ja “Paadremaa” asemel peaks olema miski muu kohaliku küla järgi peatus, näiteks Tõusi. Huvitav on, et seda kohta nimetatakse teede järgi veel Hallivanniks,” jääb Avo Rahu selgitusel segadust ülegi.
Rahvasuhu jäänud
Maakonnakeskusest Vändra poole sõites jääb tee veerde Muti peatus.
Rahvasuus ringleb jutt sellest, kuidas linnast tulnud bussi peale kaks naist ja üks neist küsinud juhilt piletit selgelt ja lühidalt: “Kaks Mutti!” Bussijuht vaadanud siis küsijale otsa: “Ma näen küll, et on kaks mutti, aga öelge, kuhu te sõita tahate.”
Tori muuseumi juhataja Lea Toom saadab Muti küla kohta andmed, mille järgi 1930. aastal esimest korda külana nimetatud koht on saanud nime ligi 100 aastat varem asutatud Muti talu järgi.
Aga tundmatu autor on poolesaja elanikuga küla pannud laulu sisse, mis algab sedasi: “Elab Mutis 60 hinge, vanus see pole üldse vinge. Palju noori mutte seal, juured alles mulla peal …”
Kilingi-Nõmme poole sõites on teeveeres tuulevarjuks ootekoda “Kurmi” peatuse lähedal.
Tahaks arvata, et “Ristiküla kaupluse” peatusele uue nime andja on silmas pidanud Ristikülast pärit selektsionääri Albert Kurmi (1896–1999), kellest kui loodusteadlasest on jäänud kodukülla pärandusena looduskaitse alla võetud aed, kus kasvavad tema aretatud külmakindlad õunapuud.
“Kui kauplus kadus, oli vaja uut nime, aga minu teada peeti vallamajas silmas kunagisi talukohti, Uue- ja Vana-Kurmit,” mainib Ristiküla külavanem Robert Miller.
Pätsu-aegse Eesti Vabariigi suurtalude nimed nagu mälestusmärk varemetesse vajunud elutööle vaatavad vastu paljudelt peatuseviitadelt igas ilmakaares, kuhu kodumaakonnas tee viib. Jõõksu, Risu, Sosi, Mälgandi, Uutsoni, Kartau, Kargoja, Levi, Jenseni …
Kõnepruugist kadunud
Taastatud vabariik on kõnepruugist kaotanud ja meelest võtnud sellised ettevõtted, nagu olid Sauga vallas kolhoosidevaheline seafarm või teede remondi ja ehituse valitsus number üks.
Peatus “Seafarm” on „Hüntali“, peatus “TREV-1” on „Asfaldi“, peatus “Agrofirma Pärnu” on „Madise“, peatus “Aianduskooperatiiv Kilksamaa” on ümber nimetatud ühte pidi võttes kauni naisenimega, teistpidi aga tähelepanu juhtivalt, et valvas silm on siin peal ehk lühidalt “Valve”.
Riigimetsade majandamise reform viis maakohtadest metskonnad ja sellenimelised peatused, näiteks “Tõstamaa metskond” on „Kuusiku“, seevastu Surju vallas on jäänud peatus “Kilingi metskond”, mis asutusena kadus koos RMK-siseste ümberkorraldustega.
Kohalikud ei olnud nõus ettepanekuga nimetada peatus Lähkma küla järgi, neile oli ja on olulisem teadmine, et juba tsaariajal moodustati siin metskond ja 1901. aastal ehitati metsaülemale elamu koos kontoriga, mille kohalik külaselts ja vald on remontinud ajastu hõngu säilitades.
Kilingi-Nõmmes muudeti riikliku metsamajandi kui kohaliku elu edunäiteks kujunenud ettevõtte kontori ees olnud “Metsamajandi” peatus „Äärelinnaks“, tuletamaks meelde, et juba 1938. aastal sai Kilingi-Nõmme linnaõigused.
Pärnu-poolsest „Äärelinnast“ võttes jääb Viljandi-poolsesse otsa peatus “Trükikoda”, kuigi trükikoda pole punastest tellistest majas töötanud kümneid aastaid. Töngi talu 1920. aastal ehitatud peamaja ja kõrvalhooned linna peatänava, Pärnu maantee lõpus võiksid jutustada, kuidas seal trükiti 1950. aastal moodustatud Kilingi-Nõmme rajooni ajalehte Kolhoosi Tee ja kohaliku masina-traktorijaama poliitosakonna häälekandjat Töölipp.
Kui MTJide ja väikerajoonide aeg ümber sai, tuli Tallinna trükikoja number 2 tsehhist pakkide viisi blankette, nõukaaja kohaselt täidetavate lahtrite juures kohustuslik eesti- ja venekeelne tekst.
Bussipeatuste viitadelt on kadunud omaaegsete raudteejaamade nimed, olgu Toris, Ristikülas, Vaskräämas või mujalgi, sest rongiliiklus on kahanenud olematuks.
Pärnust läbi Kilingi-Nõmme sai Riiga sõita nõukogude ajal, viimane reisirong sõitis sealtkaudu Mõisakülani 31. jaanuaril 1996. Nüüdseks on rööpad ja liiprid üles võetud ning ligi 50kilomeetrine raudne tee rohtub. Endisest “Kil.Nõmme rdtj” peatusest on saanud “Üleraudtee”. Vastuseta jääb küsimus, kas siis, kui tulen teiselt poolt, pean küsima “Enneraudtee” peatust.
Viited olnule
Meil on „Kingatu“ ja „Kõnela“, „Karukäpa“ ja „Savitoa“, „Rootsi“ ja „Piiskopi“, „Mõnuvere“ ja „Uduvere“, „Kotkapesa“ ja „Karuslooma“. Viimane on ümber ristitud omaaegsest “Rebasefarmist” Audru valla ettepanekul “Karusloomaks”, jättes nii alles viite maailma ühele suurimale krae-, kasuka- ja mütsinaha tootjale, ETKVLi Audru karusloomakasvatusele, mille hõberebasepuurid pühiti maa pealt aastat neli tagasi, sest kinnisvarahaid haistsid sinna elamurajooni arendamise võimalusi.
„Timmkanali“ peatuses võiks mõelda käsitsitööle, mida tegid 1858. aasta paiku Ura jõe ühendamiseks Rannametsa jõega toonased kraavihallid, kes kümne kilomeetri pikkuse sügava ja laia kraaviga juhtisid vee läbi raba merre.
Igavesti on mällu talletatud kaevamistööde juhataja, Häädemeeste kroonumõisa rentniku Voldemar Thimmi nimi.
Ertsma külapeatus viib mõtted nõukaajal mahavaikitud metsavendadele, kes 27. veebruaril 1949 pidasid seal, relvastatud võitluse liidu staabipunkris, viimase lahingu.
Metsatuka varjus on avatud mälestuskivi, mille juures lahingu aastapäeval kogunevad ajaloohuvilised ja kaitseliitlased ning leiab neidki, kes toonaseid sündmusi mäletavad.
Ajaloo prügikasti oleme visanud kolhoos-lõpulised bussipeatused, kuid midagi on põllumajandusreformist mööduva 20 aastaga pealekasvanud põlvkonnalegi jäänud. Näiteks või meie rahvuseepose peategelase nimega peatus “Kalevipoeg” Pärnu-Lihula tee ääres, kus omaaegses Kalevipoja kolhoosi kontorihoones töötab Aruvälja lasteaed-algkool, väikese maakoha vaimsuse kandja ja kannakinnitaja.