/nginx/o/2013/01/08/1514944t1h312e.jpg)
Kolmekuningapäeva või õigemini Issanda ilmumise püha pidamise kohta 6. jaanuaril on teateid juba 2. sajandist. Mõnel pool tähistati sellel päeval Kristuse sündimist, valdavaks sai aga idakirikuis Issanda ristimise meenutamine, samal ajal kui läänes seostati seda päeva pigem hommikumaa tarkade saabumisega Jeesuslast kummardama ja Talle kingitusi tooma.
Läänekiriku liturgilises traditsioonis seostus 6. jaanuar ajapikku kolme sündmusega: kummardamine hommikumaa tarkade poolt, Kristuse ristimine ja Tema esimene imetegu Kaana pulmas. Üks selle päeva liturgilisi tekste on järgmine: “Täna kihlatakse Kirik taevasele Peigmehele, sest Jordanis pesi Kristus maha tema süü. Andidega ruttavad targad kuninglikule pulmapeole ja veiniks saanud vesi rõõmustab pulmavõõraid.”
Päeva ametlikuks nimetuseks sai Issanda ilmumise püha ja nimetatud kolme sündmust ühendab see, et nende kaudu saavad avalikuks Jeesuse jumalikkus ja Tema missioon kõigi inimeste päästjana. Idakirikutes nimetatakse seda püha ka Jumala ilmumise pühaks, kuna selle keskpunktis on Kristuse ristimisel ilmsiks saanud pühima kolmainsuse saladus.
Kõige selle juures tuleb endale selgelt aru anda, et kuigi neid kolme sündmust on ajalooliselt tähistatud ühel ja samal päeval, on tegemist kolme üksteisest ajaliselt lahus seisva looga. Hommikumaa targad ei tulnud mitte Jeesuslast ristima, vaid kummardama kui Issandat ja kuningat. Ristija Johannes ristis Jeesuse umbes kolme-kümneaastasena ja oma esimese imeteo tegi ta Kaana pulmas mõni päev pärast ristimist.
Kolmekuningapäeva ehk Issanda ilmumise püha – nagu kogu jõuluaja – tähendus on kokku võetav püha Pauluse sõnadega tema 1. kirjast Timoteosele: “Tunnistatavalt suur on jumalakartuse saladus: Jumal on avalikuks saanud lihas, õigeks tunnistatud vaimus, nähtav olnud inglitele, kuulutatud paganatele, usutud maailmas, võetud üles kirkusesse.”