Sookuninga viimane kuningas elab kolme küla ristis

”See on pikk ajalugu, see oli suur küla ja ega seda mälestust võta ju keegi,” ütleb Heino Matsi, linnamehest taas maameheks saanu. Foto: Ants Liigus

Leheniidu talust on justkui väljamõõdetult Jäärja, Veelikse ja Kalita külla viis kilomeetrit, selles kolme tee ristis hoiab perepoeg oma lapsepõlvetalu nagu viimast kantsi.

Asukoha järgi jääb talukoht Saarde valda tühjenevasse Jäärja külla, kus napilt poolsada hingelist.

Enne teist ilmasõda jagati ligi 400 hektari suurune Sookuninga talu kolmeks, Leheniiduks nimetatud koha sai endale Ella Matsi, kelle noorim võsu Heino Matsi toimetabki nüüd vanematekodus nagu üksik hunt laanes või nagu Sookuninga viimane kuningas, keda juured lapsepõlvemaile tagasi tõmbasid.

Eesti vihmapoolus

Linnavurlest matsiseisusse naasnu jutu järgi ulatub Sookuninga sugupuu ülestähenduste järgi 1600. aastatesse ja nagu Heino Matsi ütleb, on selle kunagi suure küla ajalugu pikk ja alguste algusest kõneleb mitu pärimust.

Ühe järgi neist hakanud Jäärja mõisnikuga jahil käinud Poolamaa kõrgele aukandjale meeldima mõisniku hurdakoer ja ta himustanud seda endale. Kaup koos, andnud poolakas koera eest mõisnikule oma parima orja tingimusel, et see peab elama mõisas vaba mehena. Too valinud endale elukohaks künka keset sood, võtnud Lätist naise ja rahvas hakanud teda sestpeale hüüdma Sookuningaks.

Olgu selle rahvasuu pajatuse ja Kuningate sugupuu kujunemisega, kuidas tahes, tänapäeva Sookuninga on rahvusvahelise tähtsusega looduskaitseala, kuhu jääb kuus soomassiivi, millest pool ulatub Lätimaale. Metsa ja maa majandajaid reeglistab siin Euroopa kaitsealade võrgustik Natura 2000 ja ega soo kuningas oma 5867 hektaril igal pool inimesel jalaga astuda lubagi.

Jäärja kandi kohta on targad mehed kirjutanud, et see paik Sakala kõrgustiku edelanõlval lööb aastate keskmise sademete hulgaga (800 millimeetrit) kodumaal teised paigad üle. Iseküsimus, kas tegemist on Eesti vihmapoolusega, aga põllumuld on soode ja metsade vahel vastu Läti piiri viljakas.

“Küla läks puhtaks 1949. aasta märtsiküüditamisega, meie naabertalul Karemõisal oli üle saja hektari maad ja kogu pere viidi ära, kedagi ei lastud tagasi. Meie oleksime ka läinud, aga võõrasvanaisa varjanud sakslaste ajal väga suurt kommunisti ja jäime alles, sest paberid olevat ära kadunud,” räägib Heino Matsi pliidisoojas köögis, mille aknale pakasepoisid on maalinud jäälilled nagu oma meistriteose.

“Ega seda mälestust võta ju keegi …” rehmab Matsi käega. “Küüditamise järel tehti siingi kohe kolhoos ja naabertallu Tallinna metsatööstuse osakond, Lesoprodukt. Meie varanatuke ühistati – hobune, vanker … Hobused pandi Karemõisa talli, see suurtalu oli ju tõuhobuste kasvataja, 20–30 hobust, talvel tuli palke vedada, suvel heina. Lesoprodukt likvideeriti 1960. aastal, asemele tehti Nõmme sovhoos, ema sai sinna tööle.”

Esivanemate vaimud

Punapöörde aastal valminud kõrge viilkatuse ja vöörusega elumaja ning kõrvalhooned on püsinud pisukese kõpitsemisvajadusega. Teepoolses aias tukuvad üksteise kõrval mesipuud, toimekad töölised ärkavad koos kevadega ja Leheniidu peremees saab siis täit aimu, kuidas mesilinnud selle talve üle elasid.

“Mesilastega tegelen paarkümmend aastat, mett tahaks saada, sellepärast. Koolis käidud, raamatutest loetud, visa pealehakkamist oli vaja, ei muud. Nüüd olen nõelamise vastu tuim, aga kui alustasin, sain nii palju nõelata, et olin Kilingi-Nõmmes haiglas. No eks ma olin ise süüdi, läksin sülemit võtma pooleldi paljakäsi.”

Mesinikusoonega mees on hariduselt Tallinna polütehnilise instituudi diplomiga majandusinsener, masinaehitaja, kes töötas pikki aastaid Pärnus koondises Auto.

Aga koolitee algas tal siitsamast vanematetalust, Jäärjasse oli käia ligi viis kilomeetrit hommikul ja niisama palju õhtul tagasi astuda.

“Läbi lumehangede, pimedas, nutsin tee peal. Kes sel ajal küsis, kuidas laps kooli saab! Kui seitse klassi läbi sai, läksin kodust ära – Tartusse tööstuskooli, õppisin lukksepaks. Siis tulin lähemale, Tihemetsa tehnikumi mehhaniseerimist õppima. Nüüd olen tagasi kodus, sest esivanemate vaimud on siin.”

Esivanemate vaimud ei näe enam laudas lehma-, sea- ja kanade pidamist, aga aeg-ajalt kummitab Leheniidu peremeest statistikaamet, mis nõuab aru, kui palju on vilja ja muid põllumajandussaadusi ja igasuguseid andmeid veel, sest ametlikes kirjades on see ju talukompleks.

Loomapidamine lõppes siin aastat kaheksa tagasi lehmade müümisega.

“Emal jäi tervis kehvemaks ja ta müüs lehmad ära, piima enam kokku ei ostetud, enda tehtud võid, kohupiima ja muud kraami oli külmkapp silmini täis,” seletab Heino Matsi, kes sõidab nüüd Veelikse ja Jäärja vahelt mitukümmend kilomeetrit linna (loe: Pärnusse) toidukraami järele ja saab korraga muudki asjad aetud. Lähemasse linna, vallakeskusesse Kilingi-Nõmme, on tema väravast tosin kilomeetrit.

Asjade kratid

Ligi 70 hektari suuruse Leheniidu talu kahest vanemast pojast, Heino vendadest üks õppis mehhanisaatoriks ja töötas üsna kodukoha lähedal Kalital, teisest sai pealinna poiss, oli Tallinnas lukksepp ja autojuht.

Järeltulijad toob ehk mingi saatusekäänak esivanemate töökate kätega üles ehitatud talukohta, loodab Heino Matsi, kellel endal kolm juba järje peal tütart.

Ümbruskonda aastakümneid tagasi teadev ja kohalike saatusest kõnelda oskav mees on mures kaasmaalaste suhtumise pärast võõrasse varasse, kellestki jäänud kodusse, sest tema elab maast madalast külge kasvatatud põhimõtte järgi: ära puutu teise asju.

“See on see kõige kurvem asi eestlastel, et rüüstatakse võõrast vara, nii kui maja tühjaks jääb, on keegi seal jaol, lõhutakse ahjud ja pliidid, viiakse kaasa aknaraamid ja uksed,” nörritab Heino Matsit see, kuidas maakohtades rüüsteretki tehakse.

“Mõni maja on saega ära tükeldatud, voodrilaud kistakse ka seina küljest lahti, mõni kisub eterniiti katuselt. Pange see suurte tähtedega kirja, et kellelgi ei ole õigust lammutada teise tööd, tema kodu,” sõnas Heino.

Soostun selle ütlemisega, sest maakonnas ringi sõites hakkab liiga tihti silma pärani kistud ja ripakil aknaraamidega maju, sisselöödud rõdu- ja välisuksi isegi neis külades, mis ei tuku omaette.

Truu õuevalvur ei jää elutargast ja maailma asju kodutanumast kaugema pilguga mõõtvast peremehest sammugi maha ning sellepäevase kondi on ta igal juhul välja teeninud.