Kuidas endine linnaarhitekti kodumaja maha müüdi

Ettevõtja Toomas Truuvertile on arhitektuuriasjatundjad jaganud ohtralt kiitust Pärnu endise linnaarhitekti Olev Siinmaa maja detailirohke ja algupärase renoveerimise eest. Kinnisvaramulli lõhkemise järel on maja saatus umbmäärane. Foto: Ants Liigus

Pärnu linnavalitsuse majandusosakonna linnavaraametis säilitatakse toimikut, mis käsitleb Rüütli 1a kirjalikul enampakkumisel võõrandamist 1997. aastal ja kinnistu otsustuskorras müümist 1999. aastal.

Majamuuseumist äriprojektiks

27. augustil 1996 on ehitusjärelevalve amet edastanud linnavalitsusele muinsuskaitsenõuded, mis puudutasid Rüütli 1a-d. “Rüütli 1a on riikliku kaitse all olev arhitektuurimälestis (linnaarhitekt Olev Siinmaa elamu 1931-1933), asub riiklikus muinsuskaitsealas. Interjööri ja eksterjööri peab ainult restaureerivalt remontima. Puudub ehituslooline ülevaade ning ajaloolise interjööri uurimisaruanne,” kirjutas ehitusjärelevalve amet.

Linnaplaneerimisameti kirjast 3. septembril 1996 selgub aga mõndagi uut: “Rüütli 1a on senikehtivas planeeringus (Pärnu linna keskosa detailplaneerimise projekt, RPI Eesti Projekt, 1984) fikseeritud O. Siinmaa majamuuseumina(!), mida on võimalik üldistada sotsiaalfunktsiooniks. Toetame muuseumi rajamise kava.”

Saatsin kohe kirja arhitekt Jüri Lassile täpsustusega majamuuseumi kohta. Jüri Lass vastas: “Esimesed ettepanekud teha Siinmaa majast majamuuseum tekkisid Siinmaa juubeliseminari ajal (1981 sügisel, K. V.). Aeg-ajalt soojendati see mõte jälle üles, kuid asja sest kahjuks ei saanud. 84. aasta detailplaneering fikseeris selle mõtte, mis tähendab, et tookordne linnavalitsus seda aktsepteeris.”

Edasi tellis linnavalitsus AS Kinnisvaraeksperdilt majale eksperthinnangu.

Asukoha suhtes on tõdetud, et maja saaks kasutada elamu (kärarikkad Vallikääru peod), kontori või ärilisel otstarbel. Sõja ajal ja pärast sõda asus majas kontor, 1952. aastast sanitaar-epidemioloogiajaam. Kuna säilinud oli enamik arhitekti projekteeritud omapärasest ruumilahendusest, oli vaja muinsuskaitse litsentse nii projekteerimisel kui ehitamisel, mis mõjutab oluliselt renoveerimist, hoiatas AS Kinnisvaraekspert.

Maja keldri seisund tunnistati mitme läbijooksu tõttu mitterahuldavaks. Välisseinad olid rahuldavas seisus, tarvis oli teha osaline krohviparandus ja värvimine. Siseseinad vajasid osaliselt sanitaarremonti.

Plekk-katuse seisund oli samuti rahuldav, kuid mõnes kohas oli esinenud läbijookse. Parketiga kaetud puittreppide olukord oli ebarahuldav, topeltklaasiga puitraamaknad vajasid restaureerimist.

See-eest olid esimesel ja teisel korrusel töötavad valgest glasuurplaadist kaminad. Puituksed olid vanad ja need tuli kas välja vahetada või remontida. Parkettpõrandad, mis olid statsionaarse vaipkatte all, olid samuti ebarahuldavas korras.

Vesi ja kanalisatsioon pärines linna torustikust, samuti keskküte. Sooja vett polnud ning maja soojapidavus nõudis suurendamist.

Tööstusvoolust piisas, juhtmestik oli 1980. aastail vahetatud.

Maja omanik oli Pärnu linn ja rendileping pidi lõppema 12. detsembril 1996.

Selleks ajaks polnud analoogseid maju kesklinnas müüdud, lähimad olid Mere puiesteel. Rüütli 1a puhul peeti võimalikuks renditasu kuni 50 krooni ruutmeetrist.

Renoveerimismaksumus aga küündis 4000 kroonini ruutmeetrilt.

Kuna maja suurus oli 217 ruutmeetrit, siis 3500kroonist ruutmeetri hinda aluseks võttes saanuks selle müügist 759 500 krooni (ümardatult 760 000 krooni), mille juurde AS Kinnisvaraekspert soovitas jääda.

Puhastulu meetodil toonuks maja aastas sisse 40kroonise tuluga ruutmeetrilt arvestades 104 160 krooni. Kõik-müügiks-põhimõttel tegutsevale linnavalitsusele oli müügimõte kõige armsam: pole maja, pole probleemi.

Bruno Siiman tõrjutakse kõrvale

Siit algab osa, mida toimetusele vahendas Veljo Kalep Torontost jutuajamistest Bruno Siimaniga. Bruno sõber ja kaaslane nende Ida-Preisimaa laagrist Robert Mark elab Pärnus, tema tütre mees oli Pärnu üleminekuaja linnapea Jaak Saarniit.

Nii saigi Mark teada, et Siinmaa maja on erastamisel ja keegi on esitanud valetestamendi, ja teavitas sellest Bruno Siimanit. Bruno omakorda volitas noorpõlvekamraadi taotlema onu maja. Valetestament, mille oli esitanud võõrapärase perenimega linnavalitsuse töötaja (või oli ta tegev poliitikas: noorem, kõhn, blond, ajalehes oli selle mehe foto, kord tekliga, kultuuri- või teatritegelane – kes tunneb?), seejärel too isik “kadus”.

Olev Siinmaa oli sõja ajal võtnud paljulapselisest Saare-nimelisest perest kasutütre, kes sõja tõttu jäi ametlikult lapsendamata. Koos kasuema ehk Siinmaa naisega oli ta elanud Vancouveris ja maja tagastamise ajaks olid mõlemad teiste järglasteta surnud.

Bruno Siimani pärimistaotluse tagasilükkamist põhjendati järgmiselt: maja-alune maa oli registreeritud Olev Siinmaa naise nimele. Siinmaa suri enne oma naist ja sellepärast läks pärimisõigus tema naisele (ja naise sugulastele).

Kuna tundus olevat õige, et pärida saavad vaid onunaise sugulased, lõpetas Bruno Siiman taotlemise.

Tegelikult võib-olla liiga ruttu. Mäletatavasti oli kõigepealt nii, et vara tagastati sellele, kellelt see võõrandati, või tema otsestele järglastele. Hiljem laiendati pärijateringi oluliselt. Kas Bruno võinuks siis olla õigustatud taotlema? Igal juhul jäi õhku rippuma küsimus: kas Bruno Siiman oli kaotanud pärimisõiguse selle fakti alusel, et onu suri enne oma abikaasat?

Me ei saa vastust küsimusele, miks oli Siinmaal linnaarhitektina vaja ehitada maja 156ruutmeetrisele kolmnurksele krundile. Tema positsiooniga mees võinuks taotleda krunti Ringi tänava piirkonda. Teisalt ei saa välistada, et Siinmaad huvitas krundist tingitud teistsuguse arhitektuurilise lahenduse vajadus.

Praegu arvab Bruno Siiman, et onul linnavalitsuse töötajana ei sobinud krunti oma nimele registreerida.

Bruno Siiman ütleb, et tal polnud majanduslikku põhjust onu maja omandada. Pigem oli soov see onu mälestuseks restaureerida. Ta arvas, et parem jäägu maja linnale või muinsuskaitsele, mis sel ajal oli aktiivne ja eestimeelne. Maja sisemuse nägemisel oli Siimani esimene mõte, et taastada tuleks mööbel kui näide sisearhitektuurist, mida onu oli Saksamaal õppinud.

Kelle käed külmetasid?

1997. aasta 1. ja 4. aprillil ilmus Pärnu Postimehes ning 31. märtsil ja 4. aprillil Sõnumilehes kutse Pärnus Rüütli 1a asuva maja kirjalikule enampakkumisele alghinnaga 760 000 krooni.

Toimikus on 24. aprilli 1997 linnavara komisjoni tööistungi protokoll. Koosseis: Vello Järvesalu (esimees), Liivi Vaidla (aseesimees), Aivar Allikivi, Karl Kukk, Väino Moor, volikogu poolt: Jüri Rahu, Jüri Kukk, Elmar Lepp.

Laekunud oli kaks ostupakkumist. Signe Partsi pakkumine 1,1 miljonit krooni vastas nõuetele, samuti oli nõuetekohane Aleksandra Velleti pakkumine 850 000 krooni.

Ent sama kuupäevaga on allkirjastatud Partsi taotlus tema pakkumine tühistada. “Minu arhitektist onu, kes elab Kanadas ja oli väga huvitatud selle arhitektuuriväärtusega maja ostmisest, teatas, et ei suuda finantseerida selle rekonstrueerimist,” teatas Parts.

9. maist 1997 on vormistatud linnavalitsuse korraldus tunnistada kirjaliku enampakkumise parimaks Aleksandra Vellet 850 000 krooniga.

Ostu-müügitehing Pärnu linna ja Velleti vahel on dateeritud 28. maiga 1997. Siiani on kõik JOKK (juriidiliselt on kõik korrektne).

Ent juba 12. juunil 1997 müüs Vellet maja Toomas Truuvertile. Kiirus on silmapaistev, tekitades kahtluse, et esimesel ostjal omale kinnisvara soetamise plaani polnudki. Atlandi taga kahtlustatakse tüüpilist tankistiskeemi, kus enampakkumisel osalejana vajati linnavalitsusega kas või sugulussuhtega seotud inimest. Paraku siinkohal kõik kahtluseks jääbki, sest me ei tea, kui palju maksis Truuvert Velletile ehk kui suur oli vaheraha 850 000 krooni ja edasimüügisumma vahel. Kelle külmetavad käed veel võisid sellest tehingust sooja saada?

3. mail 1999 on linnavalitsus teinud korralduse nr 995 võõrandada kinnistu Toomas Truuvertile, kuna ta omandas 12. juunil 1997 ostu-müügilepinguga kinnistul olnud ehitised.

18. juunil 1999 ongi linnapea Vello Järvesalu linna esindajana müünud Truuvertile 156 ruutmeetri suuruse hoonestatud kinnistu otsustuskorras 1050 krooni eest.

Kohe seati kinnistule hüpoteek 1,5 miljonit krooni.

Täitsamees Truuvert

Olen arhitekt Jüri Lassiga sama meelt, et ettevõtjat ja ärimeest Toomas Truuverti pole põhjust milleski süüdistada. Tema ostis maja ja kinnistu, mille vastu tundis huvi, ja tegi Siinmaa maja renoveerimisel kiiduväärt töö, mis juba varemgi on korduvalt kiitust pälvinud.

Veljo Kalep kirjutas Torontost: “Olev Siinmaa majaga on hangeldajad vindi üle keeranud. Oksjoni alghind 8 miljonit krooni on kaks korda suurem kui Bruno Siimani Toronto maja turuhind. Siinmaa majal olevat kaks hüpoteeki kokku 11 miljonit krooni. Praeguse üleilmse pangakriisi ajal tuleb tunnistada, et kui pangad rumaluste tegemise järjekorda panna, oleksid Eesti pangad eespool nendest Ameerika pankadest, mis olevat põhjustanud üleilmse kriisi.”

Kui arvestada, et seadust on muudetud, kas Bruno Siimani pärimisõiguse taastamine oleks võimalik? Kui on, oleks ta valmis seda üritama.

Kuidas laheneks samasugune olukord Kanadas? Advokaat peataks maja müügi, pannes sellele injunction’i (kohtuliku keelu).

Õiguslikul pärijal oleks õigus kompensatsioonile, mille suuruseks on esimese müügi hind. See hüvitis makstaks oksjoni müügihinnast. Kurvastuseks neile kahele pangale, mille laenude tagatis on maja. Nii juhtuks Kanadas.

Seetõttu, et Pärnut pole pärast Eesti iseseisvuse taastamist juhtinud visionäärid, pole meil Olev Siinmaa majamuuseumi, mille ekspositsiooniga tutvumise järel alustaksid huvilised retke Siinmaa rajal, mis võiks lõppeda Hansagümnaasiumi juures.

Mis puutub Olev Siinmaa bareljeefi, mida hoitakse Hansagümnaasiumis, siis arhitekt Jüri Lass on öelnud, et selle koht on Siinmaa majal, kuhu see algul oli kavandatud ja avatud.