Katrin Karisma: “Elu on igasugune ...”

Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
“Kõik on peas ja pealehakkamises kinni. Aga unistustel on kalduvus täituda,” arvab Katrin Karisma.
“Kõik on peas ja pealehakkamises kinni. Aga unistustel on kalduvus täituda,” arvab Katrin Karisma. Foto: Peeter Langovits/Postimees

Me kõik vananeme, eakohane elu ei tähenda veel kõige suuremat kiirusepiirangut, et toasussides tugitooli istuma ja ootama jääda. Suuremad kiirusepiirangud ootavad nagunii ees.

Pealegi on aastate lisandumisel omamoodi eelised – küpsemisega saavad paljud eluasjad üha selgemaks. Elukogemustega lisandub väärtusi, millest noor võib-olla veel aru ei saagi. Kõik ei pruugi minna just lepase reega, ega lähegi.

Aga kes ütleb, et elu peab kerge olema, lisab Katrin auru juurde, püüdes oma tahte, energia ja jutuga elu nagu huvitavamaks loitsida.

Peaaegu 40 ja enamgi aastat tagasi esilinastus Pariisis film “Kabaree” Liza Minnelliga peaosas. 1982. aastal, kolmkümmend aastat tagasi, särasid Estonia teatri laval ja esmakordselt Eestis Ago Endrik Kerge lavastuse “Kabaree” tuled. Sally Bowlesi osas Helgi Sallo ja Katrin Karisma.

Etendus oli publiku hulgas äärmiselt populaarne ja seda mängiti kaua. Kui suled on peas ja sabas oli tähelepanu vasakul ja paremal, ega siis mõtlegi sellele, et ükskord tuleb loobuda lavast, publikust ja aplausist. Nii-öelda kiirust maha võtta, sest “esiots” lipsab käest.

Seda juttu kuulates Katrin vaikib, mõtted on justkui mujal, aga äkki prahvatab: “Mis jutt see niisugune on! Sina oled lavalt lahkunud, aga paljud etendused ilmselt jäävadki korduma, tulevad uuesti repertuaari, nagu “Kabaree”, mis ongi juba muusikali klassika.”

Elu ongi kabaree

Elu ongi mõnes mõttes nagu kabaree. Sest elus on kõike.

“Tead, ma ei tunne ei magusat valu ega teragi kibedust. Vastupidi, mul on soov minna ja näha, kuidas see Saksa lavastaja on Vanemuises “Kabaree” lavastanud ja mida see etendus ütleb tänasele publikule. Aeg on teine. Lähen suure põnevusega “Kabareed” Vanemuisesse kindlasti vaatama,” märgib Karisma.

Aga kuulda ja rääkida tahan Katriniga tema elu muutustestki. Neid tundub olevat palju ja sootuks teistsuguseid. Sest kui inimene töötab teatris, on ta kogu aeg teatris.

Päeval proovid, õhtul etendused ja ümberringi fanaatilised inimesed-näitlejad. Ei nad näe sageli oma papist “õhulossi” aknast kaugemale, välja vaatama, mis ümberringi sünnib. Vurrad kogu aeg oma rütmis.

Teater pole elu ja teatrilaval pole nagu elus, kodus või äris. Teatri ilusas vales, salongis või ballisaalides on inimesedki ilusad. Aga elu on igasugune, seal on muret, õnne, rõõmu ja elutähtsaid asju.

“Neid sündmusi ja ilusaid asju, mida tähtsaks pean, lisandub iga päev. Näiteks hiljuti tuli mu noorem tütar Piret Berliinist tagasi. Piret kirjutas mulle Berliinist: “Ema, kuidas ma tahan, et ma oleksin Berliinis koos sinuga, sest ma olen osake sinust ja ma tänan, et sa kinkisid sellise suurepärase võimaluse, nagu on elu.” Ütle, kas saab olla suuremat rõõmu kui tunda, et sind vajatakse!” rõõmustab Katrin.

Katrin Karisma noorem tütar Piret Krumm õppis lavakunsti ja on nüüd Eesti draamateatris näitleja. Vanem tütar Mari õppis konservatooriumis laulmist. Kas Katrin Karismale oleks just meeldinud näha ka Mari laval, aga oskus niisama enda jaoks laulda ja tantsida on ühe tüdruku jaoks äärmiselt tähtis. Kunagi pani Katrin nooremagi tütre Pireti klaverit õppima, sest ainuüksi muusika kasvatab inimest.

Muidugi tahavad lapsed, et ema õppimise ajal kõrval istub. Aga hiljem oli Maril jälle hea meel, et iseseisvalt õppetükid selgeks sai. “Teised hüüdsid: aa, minu ema on õhtul kodus! Mina ütlesin: oo, ema on jälle ära.”

“Võib-olla nägi Mari, mida lavainimese elu tähendab, just vanemate pealt? Ole sa siis õmbleja või näitleja laps, lapsel peab olema õigus otsustada, mida ta ise tahab. Mari töötab Eesti Kindlustuses ja on seal väga hinnatud. Minu poeg Ivo on ettevõtja. Olen oma laste üle uhke,” mainib Katrin Karisma.

Hea tahte saadik

Erinevalt neist, kes räägivad, et praegused noored on pealiskaudsemad, leiab Katrin vastupidist.

“Noored saavad just kiiremini täiskasvanuks ja võrreldes meie noorusega alustavad varem iseseisvat elu,” arvab ta. “Noored lähevad täiel rinnal edasi ja see on ainult suur rõõm. Aga eakamad jäävad kahjuks sageli koju villasokkidesse istuma, kuigi peaksid edasi liikuma, kuna noortele on hädasti vanemate kogemusi vaja. Ma kohtun tihti just eakate inimestega, olen nendega vestelnud. Vahel tuleb juttu, et neid nagu poleks kellelegi vaja. See pole nii.”

Samal ajal tundub see vabandusena millegi tegemata jätmiseks.

“Mina arvan samuti, sest eakad inimesed võiksid vajadusel kas või teist ametit õppida. Sellest on palju räägitud, ja mitte koju kuduma ja heegeldama jääda. Nad peaksid võtma endale suuremad eesmärgid, mida me veel tahaksime teha või teha saaksime,” mõtiskleb mu vestluskaaslane.

“Öeldakse, et liikumine on ilu ja elu pant. Nii ka edasiliikumine. Kui inimene millestki ei unista, lamab päevad läbi, jalad taeva poole, ei tule keegi teda koju otsima, ole sa nii andekas, nii noor või vana kui tahes. Kõik on peas ja pealehakkamises kinni. Aga unistustel on kalduvus täituda,” lisab ta veendunult.

Euroopa Liidus oli aktiivse vananemise ja solidaarsuse aasta ja Katrin Karisma oli hea tahte saadik Eestis. Sobib ju! See ongi tema mure, ülesanne ja tänuväärne amet propageerida just seda juhtmõtet: elada eakohaselt ja aktiivselt.

“Meil on 30 protsenti eakaid. Nad pöörduvad minu poole, kutsuvad oma üritustele. Suurepärane! Imetlen alati nende säravaid silmi ja elujõudu. Noored inimesed otsivad oma rada, mida mööda käia, ja meie oleme vahendajad. Ma mõtlen siinkohal vanema inimese oskust nooremat ära kuulata. Pole tähtis, kui kiiresti liigud, vaid kui õigesti liigud. Sageli ei saagi noorele midagi öelda, ta ise otsib, sina oled kogenud ja heasoovlik kuulaja. Minu arust on see parim, mis saab olla,” arvab ta.

Maale elama

See on ühe linlase jaoks julge samm – minna maale elama. Elumuutus ja omamoodi elutähtis meelemuutuski.

“Maja on maja, aga asi on põhimõttes ja põhimõtteid vundamendile ei raja. Nii et aed ja maja ei ole see kõige-kõige, vaid just keskkond – linnakärast eemal, värske õhk ja merekohin. Sellepärast! Samuti on need kohustuslikud ruutmeetrid, mida olen Eestis korda teinud. Midagi endaga ju kaasa ei võta, kõik see jääb teistele. Nagu öeldakse, surisärgil taskuid ei ole. Me ei tea kunagi, kui kaua keegi siin maamunal kõnnib. Aga igal sügisel panen tulbisibulad mulda ja kevadel nad hakkavad õitsema ...”

See on s e e elumuutus, mis Katrini praegu õnnelikuks teeb. “Ja üsna praktiline, sest ma olen lõpetanud kõik oma sügisesed aiatööd ja lähen talvele vastu ja siis tuleb kevad … Aga kui sa räägid, et see on nii kangesti linlase julge samm, siis tänapäeval tulevad väga paljud maale elama. Eriti sügisel näed, kuidas koju minnes tuled aknas vastu säravad,” teab Karisma.

Viis küsimust:

Kes sa oled? Praktiline, ja romantik?

Romantik – olen vist küll! Praktiline, seda kindlasti. Olen olnud laulja, näitleja. Olen ema, kunagi üks laps, nagu kõik. Ameti poolest olen hea tahte saadik ja töötan praegu Tallinna volikogus. Üldiselt ma pole ütleja-tüüp, aga kui vaja, siis ütlen. Mulle meeldivad kompromissid. Ja mitte konfliktid.

Tore, et keegi ei saa elurõõmu ära võtta. Mul on palju toredaid sõpru, kellega vahel hommikuni räägime. Ja palju huvitavaid raamatuid, mida lugeda. Ja pole kunagi igav.

Teise poti põhja ei näe, aga kui see näib olevat tühi, aitad?

Annetan oma lapsele. Meie riigis on üks väga hästi kätteõpitud komme – annetamine. Elan juba selle mõttega, et mind kogu aeg aidatakse ja minu meelest on see väga halb komme. Kui inimesel midagi juhtub, tema elamine hävib, maja läheb põlema, ta kaotab kogu oma vara, siis muidugi tuleb aidata.

Reisikohvreid pakid?

Ooperid on jätnud mulle elus ikka väga sügava mulje. Suur soov on sõita ooperireisile, et vaadata, mida ise tahan vaadata. Näha ja kuulata head ooperit. Mugav hotellituba või täispakitud reisikohver, kus ilus õhtukleit, on selle juures kõrvaline.

Tähtsam kõigest on muusikaelamus, mida ma sellest saan. Hiljuti vaatasin Läti Ooperi “Jevgeni Oneginit” ja “La Traviatat”. Suurepärane!

Primadonnad on teatrist lahkunud. Rahvusooper Estonia otsib juba staare, tõtt-öelda otsitakse ooperistaare. Mida sellest arvata?

Eestis on palju talente, andekaid inimesi, kui nad tahavad edasi areneda ja kui teater leiab, et nad on võimelised, siis andku aga minna. Aga see on suur töö. Kui tõepoolest millestki unistad ja teed selle nimel tööd, siis ...

Ma mäletan ise seda, et kui tahtsin laval midagi saavutada, tegin iga jumala päev tööd. Kuidas see Sally Bowles või Pipi Pikksukk siis muidu kätte tulid?!

Pärnu – mis seob selle linnaga? On need tööülesanded või inimesed? Kindlasti on pärnakaski olnud sinu publikuks.

Viimane kohtumine Pärnuga oli kevadel, kui osalesin Pärnu väärikate ülikooli lõpuaktusel Endla teatris. Teater oli rahvast tulvil, vabu kohti ei olnud. Enamjagu olid kõik lõpetajad. Elevus oli selline nagu kõrgkooli lõpetamisel. Mällu on jäänud pilt, kuidas lavale sammus kõige eakam väärikate ülikooli lõpetaja – mees üle 90 eluaasta, sirge selja ja särava pilguga. Sel hetkel tundsin siirast uhkust eestlaste üle.

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles