Andrus Joonas on Non Grata põlvkonna omanäolisemaid Pärnu kunstnikke, kes truuks jäänud tegevuskunstile ja hiigelmõõtu monumentaalsetele maalidele, mida tuntakse tema enda väljamõeldud märgilise lause “Vastus on Aledoia” järgi.
Valge huntmees kohtus aasal imelinnuga
11. jaanuar 2013, 09:50
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Joonas on üks neid vabakutselisi kunstnikke, kes veedab enamiku ajast Pärnu kunstnike majas, kus tal on oma tuba-ateljee.
Kunsti kui elustiili juurde jõudis Audru vallast sirgunud ja hiljem sealkandis Pärnu-Tõstamaa maantee ääres maalinäitustega tuntust kogunud Joonas 1990. aastail Pärnu Sütevaka humanitaargümnaasiumi juurde loodud kunstiosakonna kaudu, millest Non Grata rühmitus omal ajal välja kasvas ja Pärnusse tegevuskunstiplahvatuse tõi – nagu ristis kuraator Rael Artel novembris-detsembris Kumus Non Grata kohta tehtud näitusegi.
Viimasel ajal on Joonas võtnud aega, et tuhnida vanades asjades, vaadanud ja katalogiseerinud seda, mis varasematest põletamistest puutumata jäänud ja veel alles on. Selle tulemusena esitleski kunstnik musta veedraakoni aasta lõpul oma performance’ite kogumikku DVD-l, millele on koondatud läbilõige ja paremik tema tegevuskunstist aastaist 1995–2011.
Plaadile mahuvad pisut enam kui ühe tunni sisse kriitilise pilguga välja valitud kaheksa eri pikkusega ja eri loomingulistest perioodidest pärit tegevuskunsti etendust-teost.
“On olnud perioode, kui olen tegelnud ainult tegevuskunstiga. Kuigi fotode ja videotena on sellest säilinud väga väike osa – paarisajast esitusest vahest paarkümmend –, on see ajaloo mõttes piisav,” täpsustas kunstnik.
“Pärnu performance’ikunsti tippaeg oli natuke aega tagasi, nüüd on see kõik juba uuesti huvitav igal pool, kuhu lähen,” tõdes Joonas. “Kui oled ülivõimsalt tegutsenud kümme aastat, saab Eesti turg nii täis, et sul ei ole siin enam midagi teha ja kõik suhtuvad sinusse selle ettekujutusmustri järgi, mille oled tekitanud. Las ta siis olla, need asjad on mul ka alles, neid võib näidata ja ongi kõik.”
Kuna käsitööna paksu kollakasse paberisse mähitud plaadi tiraaž ise on üpris väikesearvuline ja mõeldud pigem presenteerimisteks, tasub ehk mainida, et Joonase performance’id on nähtavad Youtube’is ja kunstniku omanimelisel veebiküljelgi.
Legend kollasest ja valgest huntmehest
“The Story About Yellow Wolfman 1995–2005”, “Yellow Wolfman (When I Was Cowboy)” ja “White Wolfman (Erwartung)” on performance’i-miks legendaarsest huntmehest, kes on Joonase etendustes olnud keskne tegelane alates tema esimestest performance’itest 1995 ja sellele järgnenud kümnendil.
Üks viimaseid kollase huntmehe rituaale-etendusi on salvestatud Pedvales Lätis 2005. aasta jaaniööl ja valge huntmehega 2007. aastal koos Erki Meltsa tantsijatega Pärnu kontserdimajas.
Autor juhatab oma kogumiku sisse Carl Gustav Jungi sõnadega: “Kiusav naisolend ilmub meie teele eri kujul ja eri rõivastes: mängleb, kutsub esile kohutavaid eksimusi, depressiooni, ekstaasi, juhtimatuid afekte.”
Esimene pilt. Kaunis mustas õhtukleidis naine ja valges triiksärgis ning viigipükstega mees kohtuvad. Nad tantsivad viisakalt ja lähevad taas lahku. Must pintsak jääb aga maha vedelema, mees korjab selle asemel maast kollase maski ja lahkub, hundikoon peas.
Teine pilt. Kollase hundimaskiga Joonas on suletud puuri, ta märgistab nagu loom uriiniga oma territooriumi ja pritsib kõikjale kollast värvi.
Kolmas pilt. Hundimaskiga Joonasel on niuetele kinnitatud tulistamistoru, millest ta põrutab ilutulestikku eri paikades üle maailma, jaaniööl lõkke ääres või siis vastu kõrgeid seinu ja müüre, ja karjub: “Father!”
“Aeg-ajalt tõmbab ta kollase koonuga maski pähe ja on keegi, kellele on palju rohkem lubatud kui lihtkodanik ja meesterahvas Andrus Joonasele. Kollane huntmees on haavamatu olend, kelle missiooniks on tappa vaenlane – koletis. Ja mis kõige tähtsam, kollane huntmees tohib rääkida meeste tabuteemadest nagu armastus ja tunded, ta kehastab ausust ja iseendaks jäämist ning eksisteerib nii maalidel kui ka elus endas,” on Vikerkaares 2006. aastal kirjutanud kunstikriitik Heie Treier.
Inimenegi on loomult poolenisti loom ja vaid poolenisti inimene või pooljumal – nii võiks kokku võtta jutustuse peategelase, huntmehe elust ja otsingutest.
“Huntmees lihtsalt tuli mu seest, see on selles mõttes autobiograafiline. Iga vabama hingega kunstnik räägib tegelikult ju endast. See oli kollase, hiljem valge huntmehe aeg, kus ma elasingi hundina,” selgitas Joonas. “Mõnes mõttes on see inimese loogiline areng, maski tunnistamine ja siis sellest loobumine või hoopis must pool.”
Imelind ja halleluuja
Ühel hetkel muutis huntmees värvi, karjuvast kollasest sai leebem ja üllam valge. Ja ühel hetkel ei tahtnud Joonas enam huntmees olla. 2007. aastal põletas ta hundimaski, hulga seniseid töid, mis väljendasid liiga agressiivseid suhteid, ja temast sai inimene.
“Kuidas öelda … Näitlejad mängivad teisi, õige performance’i-kunstnik ei mängi mitte kedagi. Ta läheb ükskõik kuhu sisse ja läheb sellega lõpuni. Saagu pärast, mis saab. See on väga suur vahe teatriga. Need on võimsad jõud, pead oskama sellest puhata. Oleksin ära surnud nende kätte, neid ei oleks saanud rohkem teha. Selliste jõududega ei saa samastuda nii kaua,” selgitas ta.
Hundimaski asemele tulid kuldne kiiver ja püksid, roosad inglitiivad, rahutuvi ja imelind, millega, kui see veega täita, saab siristada või mida kanda pähe kleebituna. Ilutulestikurakettide torusse on nüüd pistetud õitsev lill.
“See uus tegelane on kiiksuga ega ole rõhutatult nii raju ja dramaatiline. Selle viimase perioodi jooksul olen võtnud hundi ka mõnes mõttes tagasi, ilma maskita, olen nad kõik ära seganud omavahel ja on tekkinud täiesti uus tasand,” kirjeldas Joonas.
“See on lõputu mäng. Alguses oled ühe poole peal. See ammendab end. Vaatad, et sured lihtsalt selle kätte. Siis lõpetad selle ära, leiad midagi uut ja leiad sinna kõrvale uue tee. Siis on kaks teed ja sa vaatad, et on aeg need kokku panna. Ja lähed edasi,” mõtiskles ta.
“Performance’i ajal sa ei tea kunagi täpselt, mis juhtub. Pead suutma reageerida millisekunditega. Perfektset performance’it, kus kõik jookseb nagu valatult, ajad taga viis aastat. Ja kui selle kätte saad, siis on, nagu surfarid ütlevad, ideaalne laine,” kirjeldas Joonas.