Peeter Järvelaid: Merehariduse püsimise kultuurist

Peeter Järvelaid
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Peeter Järvelaid
Peeter Järvelaid Foto: PP

Peaks imestama, kuidas saab vaadata merele Berliinist, mille vanem osa asub Spree ja selle kanalite võrgustikus. Aga merele vaatamiseks pole alati vaja seista mere ääres. Pead olema merd näinud ja siis saad seda alati endale ette kujutada.

Erinevalt Eesti jõgedest on Spree väga tiheda veeliiklusega. Lausa lust on seista kanalite ääres ja vaadata, kuidas siin jõelaevad liiguvad, ja selgub, et kõike saab veel vedada, kui vaid tahet on. Siinsetel inimestel pole seda ülbust, et nad loeksid laevatamiskõlblikuks vaid soolast vett.

Õnneks on Berliin Tallinnast küllalt kaugel, et vaadata veidi eemalt Eestis merehariduse ümber toimuvale.

Koolide ehitamise ja lammutamise kunst

Berliinini ei kosta õigete ja veel õigemate meremeeste vaidlused maarottidega, aga samuti üksteise peale kaebamised, mis loomulikult teevad ametnikele lihtsaks ühele mere ääres asuvale rahvale olulisi elukutseid õpetava(te) haridusasutus(t)e tasalülitamise.

Aegade hämarusest on valitsejad teadnud, et parim viis edu saavutada on vastase üksmeel hävitada. Kui siin ollakse edukad, laguneb kõik muu juba iseenesest. See on väga vana tõde, aga meremeestel on see tund vist vahele jäänud.

Huvitaval kombel seisid meie merehariduse alguse juures laevaehitajad ja meremehed, kel oli arusaamist, et oma raha meremeeste koolide ülalpidamisse pannes lõigatakse alati kasu. Tänapäeva laeva- ja laevafirmade omanikud püüavad seda paraku vaid oma kasu ulatuses teha ehk nad ei ole mitte abiks, vaid oma võimaluste piires isegi veel mereakadeemia konkurendiks.

Lammutamise poliitika

Merehariduse käes aastatel 1985–1990 olnud kinnisvara tuuldelaskmine kahe aastakümne jooksul on kriminaalromaani väärt. Kindlasti saaks sellest väga põneva, kuid tülgastava filmi. Uskumatu, et selline hulk kallist kinnisvara on akadeemia käest haihtunud. Kõik teised on rikkaks saanud, ainult Eesti mereharidus on kui paljas puupoiss Pinocchio, kes Lollidemaal rebase ja kassi ässitatuna oma kuldmündid maasse mattis, et kuldmünte kandev puu kasvatada, ent kõigest ilma jäi.

Eesti hariduses on paraku hakanud levima komme, kus suuremad kõrgkoolid on ilmselt ametnike kehutatuna hakanud üle võtma teisi õppeasutusi ja õppekavasid kombel, mis meenutab Venemaal levinud firmade jõuga ülevõtmist.

Eesti meremeestel on vahel komme kiita takka asju, millest nad ilma on jäänud. Lähtutakse põhimõttest, et pole asju, pole probleeme. Nii olen kuulnud heaks kiidetavat, et Eestis pole enam suuri purjelaevu nagu Krusenstern ja Vega, pole kaubalaevastikku, ookeanil kalalaevastikku ega uurimislaeva Arnold Veimer jne.

Tõsi, väga selgelt pole küll kuulnud, kui hea on see, et mereakadeemial pole enam kinnisvara (merekoolide hooneid).

Ülevõtmise poliitika

Hiljuti sattus kätte Tartu ülikooli ajaleht, kus kümme aastat tagasi ilmus väga optimistlik intervjuu Heiki Lindperega ”Kahe kõrgkooli liit loob sünergiat“. Ülikool otsustas asutada Tartu ülikooli õigusinstituudi asukohaga Tallinnas. (Universitas Tartuensis, 18.01.2002).

Lugedes kümne aasta tagust lugu, tekkis äratundmine, et olen midagi sellist kuulnud. Ehk vanad ajalehed aitavad meremeestel mälu värskendada, et neile kõik, mida praegu toimetatakse, ei tunduks uus ja huvitav.

2002. aastal oli Tallinnas asuv õigusinstituut viidud raskesse majanduslikku seisu ja seejärel võttis Tartu ülikool selle üle. ”Loodame Eestis kahe parima õigusteadust õpetava kõrgkooli ühinemisest tekkiva sünergia väljundina veelgi parima haridusega üliõpilasi koolitada,“ ütles õigusinstituudi (ÕI) senine rektor, Tartu ülikooli õigusinstituudi asutajadirektor, ühinemise üks arhitekte professor Heiki Lindpere.

Ühinemist nähti kui taevalikku paratamatust, sest ”väikeses Eestis ei jätku kvalifitseeritud õppejõude kümne kõrgkooli jaoks. See on üks põhjusi, miks ÕI asutajad ühinemisega nõustusid“.

Ühinemise põhjuseks oli õigusinstituudi kinnisvara. Tartu ülikooli toonane rektor Jaak Aaviksoo märkis, et ühe osa TÜ otsusest asutada Tallinnas oma asutus moodustas instituudile ruumide muretsemine: ”Meie koostööpartner kolis renoveeritud majja Kaarli pst 3, mis varem kuulus Eesti muusikaakadeemiale, 2000. aasta kevadsemestril.“

Renoveeritud oli liisinguga, nii et hoone oli Hansapanga Grupi käes. ”Hoone maksumusest oli SA ÕI Varahalduse osaühing tasunud umbes viis miljonit krooni. 15 miljonit krooni oli veel Hansapanga käes, nii et ostu-müügileping oli mitmepoolne. TÜ otsustas selle hoone hinna (20 380 385 krooni) täies mahus välja maksta eelkõige sellepärast, liisingu intress oli üle kümne protsendi aastas, mis on väga suur finantskoormus,“ selgitas rektor.

Heiki Lindpere hindas aastal 2002 kõrgelt rektor Aaviksoo ettenägelikkust ja arvas, et kuna varsti on Tallinna koondunud ligi kolmandik Eesti rahvast ja seal on ligi 75 protsenti ressurssidest, ei lähegi paljud noored enam Tartusse neljaks aastaks õppima. „Eelistatakse varakult õppetöö kõrvalt töökoha leidmist. Tartu ülikooli otsus ühineda õigusinstituudiga Tallinnas on põhimõtteliselt õige ja toob ülikooli pealinna,“ arvas ta.

Milline on seis kümme aastat hiljem? Endisest iseseisvast õigusinstituudist saanud Tartu ülikooli õigusteaduskonna osa, mille kohta teaduskonna põhimääruses on öeldud: ”Teaduskond võib oma Tallinnas toimuva akadeemilise tegevuse eristamiseks ja järjepidevuse tähistamiseks kasutada nimetust ”õigusinstituut“.“

Kas mereakadeemia on järgmine?

Peeter Järvelaid oli 2005. aastal Eesti mereakadeemia teadus- ja arendusprorektor ning 2006–2007 mereakadeemia rektori kohusetäitja.

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles