Noortalunikud panustavad hobuste väljaõppesse

Liina Lasn ütleb, et uhke flaami tõugu noor täkk Prospere De La Hutte on hobukooli esimene tõsisem õpilane. Foto: Ants Liigus

Ridalepa külas tegutseb hobukool, kus kasvatakse suksusid ja koolitatakse neid omaniku soovi kohaselt eri maatöid tegema.

Liina Lasn ja Boris Razumov on heas mõttes hobusehullud, kel soov ja tahtmine elada koos perega maal ja hobuseid kasvatada. “Üritame oma nišši leida, vajadus hobuste väljaõpetamise teenuse järele on,” tõdeb Boris.

Ehkki mees ja naine oskavad ratsutada, pole paari eesmärgiks ratsutamistalu. Nad tahavad loomi kasvatada – õpetada neid talutöid tegema.

2010. aastal loodud MTÜ Hobukool pakub nii hobuste omanike, kuid eelõige just loomade koolitust – looma saab õpetada vankrit vedama, valmistada ette “tädiratsutamiseks”, miks mitte puidki metsast välja vedama, nagu nüüd on taas kombeks Põhjamaades. Nii näiteks tuleb vankrisõiduks hobust ette õpetada. Selleks rakendatakse loom enne talvel ree ette – see ei kolise ega hirmuta hobust.

Noored ettevõtjad teevad oma plaane aastakümneteks ega taha seda teha konveieritööna, seepärast pole neil kiiret: soetavad vajaminevat varustust – ohje, range ja palju muud tarvilikku, koguvad mõtteid, jõudu ja vahendeid. Loomade harjutamiseks läheb vaja esmalt rege, hiljem vankrit, mis talu juures esimesest Eesti ajast veel alles.

Liina ja Boris suhtlevad paljude vanade hobusekasvatajatega, et nendelt kogemusi korjata ja laiendavad oma silmaringi, õppides nii maakonniti erinevaid rakendamisvõtteid kui vahetades hobuse etteõpetamise kogemusi.

Liina vanaisa Mihkel Lasn hoidis ja köitis 20. sajandi alguse Põllutöölehti, millest Liina huvitavaid hobuseteemalisi nõuandeid nopib ja hobukooli blogisse tipib või kopeerib. “Hobusepidaja mured on samad mis sada aastat tagasi. Ja mul on hea meel, et minu blogi loetakse nii Eestis, Ameerikas, Saksamaal kui Hispaanias,” lausub Liina.

Põlistalu ärkab elule

Liina ja Boris on mõlemad kolmekümnendates aastates ja peres on kasvamas kaks poega, neist noorem aastane. Ettevõtlike kodu asub Ridalepa oja kaldal – tegu on põlistaluga, mida kohalikud teavad Lasna talu nime all.

Talu pärisnimi on Põhjako, aga miskipärast on majapidamist hakatud hüüdma perenime järgi ja seda juba väga ammu. Liina teab oma esivanemate kohta, et need on samal kohal askeldanud juba sadu aastaid – esimene sellest soost maaharija jäänud siia maanurka pidama põhjasõja järel.

Ridalepa kitsuke oja paisub tulvavetega kümne meetri laiuseks mustjaks veeväljaks ja ujutab üle kaldaäärsed jämedate tüvedega puudki. Alati on selles talukohas haritud põldu, kasvatatud kariloomi ja peetud mesilasi.

Ojakäärus on vana vesiveskikoht ja eluhoonegi on mitmel korral natuke teises kohas uuesti üles ehitatud. Tegu pole klassikalise talumajaga, vaid viilkatusega, püstpalkidest ehitatud ja väljastpoolt telliskivivoodriga kaetud majaga. Liina ütleb, et sajast hektarist talumaast on üle poole metsa all ja põllumaa on suures osas välja renditud.

Südamelähedane amet

Liina Lasn kasvas tegelikult Papsaares – tema isa peres oli kokku kümme last, kes sirgudes Ridalepa kodutalust lahkusid, aga mitte kaugele. Lasnade talus hoidsid viimati ohje Liina tädi ja vanaisa. Aga et suguvõsa on väga ühtehoidev, olid seal alati oodatud kõik järeltulijad ja eriti selle suguvõsa lastepere, kes koolivaheaegadel esimese hooga kohe Ridaleppa saabus.

Muidugi peeti talus alati loomi – lehmi, sigu, kanu ja lambaid – ja koplis jalutasid ringi hobused. Nõukogude korra ajal tegutses sealkandis Bolševiku kolhoos ja Liina vanaema oli kolhoosis tallimees – tahtis või mitte.

Kui kolhoos lagunes, jäi perele kolhoosi lautki koos lehmadega, kompensatsiooniks sõja järel äravõetud hobuste eest.

Et Liina isa pidas kolhoosis agronoomiametit, seadis end tema jälgedesse tütargi.

Pärnus Vanalinna põhikooli lõpetanud ja seejärel Tihemetsa tehnikumis põllumajandusliku raamatupidamise eriala õppinud Liina Lasn on lõpetanud maaülikooli. “Tahtsin veterinaariat õppida, aga nüüd tean, et loomakasvatus oli minu jaoks parem valik,” seletab Liina.

Noorel naisel jätkus huvi teha teadustöödki, kuid poja sündides jäi magistrikraad kaitsmata.

Liina jaoks on uuritud teema endiselt ülipõnev – see puudutab hobuseid ja keskendub eesti tõugu hobuste värvusgeneetikale. “Ma olen varakult ära õppinud, et sellest pole mõtet rääkida. Öelge, keda huvitab värvusgeneetika?” küsib ta muiates.

Ehk oleks pakkuda mõni huvitav fakt sel teemal? Liina Lasn toobki. Kas teadsite, et albiinol ehk valkjaskollasel hobusel on sinised silmad, mida rahvakeeli kutsutakse sõrasilmadeks? Et eesti tõugu hobune on üks huvitavamaid tõuge, sest tal on nii palju erinevaid värvusi? Selgub, et hobuste puhul eristatakse tosina jagu põhivärvitoone ja määratult suurt hulka varjundeid.

Populaarseim hobuse toon on praegu hõbemust, mis tähendab valge laka ja sabaga musta või tumetähnilist suksut.

Liina on endaga rahul, kui suudab hobusepidajate teadlikkust värvusgeneetikast tõsta, koostöös Eesti hobusekasvatajate seltsi (EHS) ja maaülikooliga on tal plaanis tulevikus südamelähedasel teemal raamat üllitada.

Pärast bakalaureusekraadi kaitsmist leidis Liina tööd Eesti hobusekasvatajate seltsis ja oli üks neist, kes kogus materjali Eesti hobuste tõuraamatu jaoks. Värskelt kaante vahele saanud tõuraamat on järg viimati 1976. aastal ilmutatud trükisele ja kujutab endast pea tuhande mära põlvnemise, järeltulijate ja näituseandmeid. Enne lapsega koduseks jäämist jõudis Liina Lasn teha Pärnus ametnikutöödki – Pärnu PRIAs peaspetsialistina.

Esimene õpilane on kohal

Liina ema Mare lausub, et tütar on alati olnud hobusehull, kellel ikka hobused ees ja taga. Küllap nägi Liina tädigi, et vennatütar võtab loomadega mässamist tõsiselt, kui otsustas talu talle pärandada.

Boris on samasugune nagu Liina, ühine huvi neid kolme aasta eest kokku tõigi. Mees on kasvanud Viljandis, töötanud karjakuna ja tunneb looma hinge.

Kujutage ette, kui Borisi tonnine eesti raskeveo tõugu täkk Ekstor märade sekka pääseb ja vihaselt tagajalgadel hirnudes sealt lahkumast keeldub. Kõik põgeneksid, peale Borisi.

Esimesed hobused lisandusid Põhjako talu koplitesse osaliselt sel põhjusel, et põllumajanduse registrite ameti (PRIA) toetuse saamiseks tuli niita talu õunapuuaedu ja trimmeriga ringivehkimine tundus ajaraiskamisena.

Nii tõi Liina 2006. aastal tallu esimese eesti tõugu mära. Ning et sellel igav poleks, võttis teisegi. Et EHS laenutab oma liikmetele välja sugutäkkusid, saabus märade juurde peagi tore eesti tõugu sugutäkk, kelle puhtatõulised järeltulijad kannavad toredaid nimesid – Rapuntsel, Rosee ja Rolls Royce.

Sel suvel oli talus kokku 24 suksut, pool neist hoiuloomad. Liina ja Boris ütlevad, et nii suurt karja nad enam ei tahaks – liiga suur vastutus ja pidev mure, ega loomad koplist välja pääse.

Tore oli, et külaelanikud noorpere tegemisi märkasid ja ette panid, et loomad kolitaks maanteega külgnevasse koplisse – vallamaale, mida siis enam niitma ei peaks. Siis saaks külarahvas käia oma lastele hobuseid näitamas ja samuti oleks möödasõidul Ridalepa küla visuaalselt atraktiivsem.

Sel suvel olid Liina ja Boris kõige suuremas hädas viie täkuga, kelle koplist jooksis läbi metsloomarada ja kes seepärast võimaluse tekkimisel aedikust välja lipsasid ning linna poole punuma pistsid. Kui nad ühel päeval aga avastasid, et märad jalutavad ringi hoopis küla keskel asuvatel talumaadel, oli suund selge, kuhu poole edaspidi tükkida.

Praegu on karjas tosin kaunist isendit, peale selle uhke flaami tõugu noor täkk Prospere De La Hutte.

Liina seletab, et Prospere on väga hea iseloomuga loom, kelle omanik Andres Supp lasi tuua Belgiast, et Eesti raskeveohobuste verele värskust lisada – umbne paiksus pole tõule hea. Rahulikkus on aga selliste hiiglaste puhul väga tähtis. Loom on juba läbinud veo- ja jõudluskatsed – Prospere on hobukooli esimene tõsisem õpilane ja suur väljakutse.

“Oleme mõlemad huvitatud maal elamisest ja tegutsemisest. Võtame asja hingega ja see on halb,” leiab Liina. Sest kes võtab hingega, see võtab ka rohkem hinge.

“Ridalepas alustades mõtlesime, mida saaksime teistele anda. Et mis on see, mida me armastame ja saaksime elus ära teha,” mõtiskleb Liina poeg Aleksandrit põlvel hüpitades.