Edgar Savisaar: Eesti rahva päästab parempoolse poliitika pankroti väljakuulutamine.

Foto: Andres G. Adamson

Virumaal Hundisilma talu kohal sajab jaanuari teisel nädalal vaikselt laia lund. Tallinna linnapea ja Keskerakonna juht Edgar Savisaar ütleb, et pühadeaeg ja aastavahetus möödusid rahulikult teda külastanud laste seltsis. Võib arvata, et alanud valimiste aasta väga rahulikuks ei kujune.

“Kolm minu neljast lapsest õpib praegu välismaal, kuid olen aru saanud, et nad tulevad siia tagasi,” lausub Eesti taasiseseisvumise juures olnud Edgar Savisaar (62), kes on vahetpidamata praeguseni siinses poliitikas olulist rolli mänginud.

Vastates viie maakonnalehe (Virumaa Teataja, Järva Teataja, Sakala, Valgamaalane ja Pärnu Postimees) lugejate küsimustele, ütleb Edgar Savisaar muu hulgas, et eetikakriisi asemel tuleb rääkida sotsiaalsest lõhest, et eestimaalaste põhivaenlane on vaesus, et regionaalreform varjatud kujul on juba lõppemas, sest elu maal on välja suretatud, ja et rahva rahulolematuse tõusu lainel saabub parempoolsele poliitikale peatselt lõpp.

Edgar Savisaar, lugejad tahavad teada, mis on teie arvates tänapäeval iseseisva Eesti Vabariigi eksisteerimise mõte ja eesmärk?

Eesti suurim mõte ja eesmärk on kirjas ametlikult kehtiva põhiseaduse preambulis. Meie riik peab tagama eesti rahvuse, keele ja kultuuri säilimise läbi aegade.

Esimesed 20 aastat olid ses suhtes kindlasti julgustavad, okupatsioonide ajal oli nii ja naa, kuid teisel iseseisvusajal on tagasilöögid olnud sedavõrd rängad, et nüüd esitate teie ja esitavad paljud teisedki õigusega selle põhjapaneva küsimuse.

Eesmärk on ikka hea ja õige, aga seda pole viimasel 20 aastal täidetud. Eesti rahva, sealhulgas eesti keele rääkijate arv väheneb kiiresti.

Kas Eesti, mille nimel võitlesite oma Rahvarindega 25 aastat tagasi, on oluliselt erinev sellest Eestist, kuhu oleme praeguseks jõudnud?

Jah, me ei arvanud, et Eesti saab olema ilma rahvusliku majanduseta. Meie eesmärk oli teha eestlased peremeheks omal maal.

Jah, me ei arvanud, et Eestist kujuneb linnriik. Meie tahtsime, et elaks terve Eesti.

Jah, me ei näinud ette prügikastiinimeste teket. Tahtsime, et elaksid kõik eestimaalased.

Kas vaatate sellele ajale, kui te veel kõik kõrvuti olite, tagasi nostalgilise mõnuga?

Tegelikult ei olnud me Rahvarinde loomise ajalgi nii väga kõrvuti. Erinevus seisnes selles, et meie tahtsime Nõukogude Liidu võimu alt välja, et tekiks iseseisev, oma jalgadel püsiv Eesti riik. ERSP ja Eesti Komitee pool tahtsid ka Nõukogude Liidu võimu alt välja, aga selle asemel lääne võimu alla, selles on põhiline vahe. See õigusjärgsuse jutt oli vaid hea poliitiline argument.

Kui te praegu küsite, palju sellest õigusjärgsest Eestist alles on jäänud, võite ka ise vastata.

Peatselt on nii, et taasiseseisvumise järel on Eestis vabadus kestnud kauem kui enne sõda. Kas see on teie jaoks tähtis tärmin?

Minu jaoks on küsimus ka see, kas praegune vabariigi valitsus võtab osa Rahvarinde sünni 25. aastapäeva tähistamisest. Kunagi oli parempoolsetel legend, et Rahvarinde moodustas KGB. Ennustan, et tulevikus jõuavad nad selleni, et Rahvarinde moodustas hoopis ERSP või Eesti Komitee.

Rahvarinde idee hüüti esimest korda välja televisioonis 13. aprillil 1988, 1. ja 2. oktoobril toimus aga linnahallis Rahvarinde esimene kongress. Mina tähistaksin mõlemat.

Kui raske on olla eestlane?

Eestlane olla on praegu uhke ja hää välismaal. Eestis on majandus ja sotsiaalolud aga sedavõrd käest lastud, et siin ei mõtle enamik inimesi eestlaseks olemise kergusele, vaid enda ja oma pere ellujäämisele.

Kas olete huvitatud või olnud huvitatud Eesti presidendi ametikohast?

Olen alati olnud huvitatud, et Eesti riigil oleks väärikas pea. Arnold Rüütel ja Lennart Meri said tööga paremini hakkama kui Toomas Hendrik Ilves oma esimesel ametiajal. Vältimaks ühe kandidaadiga valimisi, seadis Keskerakond üles Indrek Tarandi kandidatuuri.

Aga muide, ma ei välista, et Ilves võib veel end parandada. Tema viimane aastavahetuskõne puudutas juba Eesti elu peaprobleemi – eestlaste lahkumist kodumaalt. Muidugi olen väga huvitatud, et Ilves oma ametikohal seda liini jätkaks.

Kuidas teie käituksite presidendina praegusel eetikakriisi ajal, kui rahvas tuleb tänavatele ja inimesed streigivad?

Eestis pole mingit eetikakriisi. Rahvas streigib ja tuleb tänavale talumatult suureks kärisenud sotsiaalsete lõhede tõttu. Eetikakriisist räägivad need, kelle eesmärk on varandusliku ebavõrdsuse temaatikat eirata.

Meedia vajab samuti sisemist puhastust, ta ei saa olla vahekohtunik, kui tal endal on probleemid. Minu jaoks on kõige eredam näide see, mis toimus riigikogu ööistungite ajal, kui sinna ilmus inimesi, kes ei pidanud end väärikalt üleval. Ja selgus, et need inimesed oli toonud sinna riigikogu liige Juku-Kalle Raid, ja nende seas oli olnud väidetavalt Eesti Ekspressi ajakirjanikke. Kui ajakirjandus ise ei hooli oma mainest, siis kuidas ta saab teha etteheiteid poliitikutele.

Nii et mingisugune eetikaprobleem Eestis siiski on, kuid mitte seal, kus otsitakse. Eetikaprobleeme on kitsas ülemkihis, aga alamkihis on peamised ikkagi sotsiaalsed küsimused.

Kuhu on kadunud meie IME (isemajandav Eesti), millega tuldi välja 1989. aasta algul? Töökohtade loomisel peaks mõtlema sellele, et saaksime ise kasvatada õunad, sibulad, ploomid, pirnid, selle asemel et neid Poolast, Rootsist, Hollandist sisse vedada. Siis ei rändaks raha riigist välja.

Suurem raha väljavool käib pankadest ja teistest suurtest üleeuroopalistest firmadest. Mis puutub töökohtade loomisesse, siis see on omaette teema. Üks lihtne võte selles suunas on seotud turgude rajamisega. Tallinn on seda teinud eelkõige just kohalike puuviljade ja teiste maatoodete turustamiseks. Sama peaks tegema üle Eesti, see annaks elu paljudele keskmistele ja väiketootjatele.

Palun andke oma hinnang Eesti suurtele kaitsekulutustele ajal, kui paljud inimesed elavad alla vaesuspiiri. Kellega Eesti sõdida kavatseb?

Riigikaitse peab olema, kui on oma riik, selleta saab hakkama vaid Vatikan. Aga kindlasti on riigikaitsest veelgi olulisem tagada, et kõikidel kodanikel oleks, mida kaitsta. Vaesus on kindlasti peamine vaenlane, millele Eesti peaks kohe sõja kuulutama.

Meil on kuidagi märkamatult lisatud seadusesse üks huvitav lõik, nimelt et sõjaväge on võimalik kasutada ka sisemise rahulolematuse korral. Ma ei tea, kui paljudes riikides selline paragrahv seadusse kirjutatud on, aga meil on see igatahes seadustatud. Kui küsite, kellega Eesti kavatseb sõdida, oleks siin võimalik kahjuks hoopis teistsugune vastus – oma rahvaga.

Mida arvate Eesti ja Venemaa võimalikust viisavabadusest?

Hästi arvan. See tooks kogu Eestisse Vene turiste, investeeringuid ja heaolu. Peale selle, et see kindlustaks heanaaberlikke suhteid meie ja Venemaa ning Euroopa Liidu ja Venemaa vahel. Sellega tõuseks eestlaste huvi ja võimalused Venemaale reisimiseks.

Kas Eesti ikka peab välismaale praegusel moel oma nina toppima ja osalema näiteks välismissioonidel?

Missioone on olnud erinevaid. Iraak oli muidugi häbiväärne avantüür, mis on õnneks läbi. Loodan, et Afganistan lõpeb peatselt. Väga vajalik oli aga Eesti rahuvalvurite osalemine Kosovo püssirohutünni kustutamisel.

Ja mis seal salata, need missioonid panevad aluse paljude Eesti meeste rahvusvahelisele palgasõdurikarjäärile, millega toidetakse Eestis ära väga palju peresid.

Riigikogu liikme töötasu tõuseb 240–250 eurot kuus, pensionäril pension aga 13–14 eurot kuus. Kuidas saaks sellise ebavõrdsuse vastu?

Eelkõige isikliku eeskujuga. Näiteks Soome parempoolne president teatas majanduse järjekordse hangumise eel iseenda palga alandamise soovist. Eesti riigipea võiks Soome kolleegist eeskuju võtta. See annaks ühiskonnale jõudu kõiki raskusi solidaarselt taluda.

Millise hinnangu annate haldusreformile ja omavalitsuste liitmisele? Kui palju peaks Eestis olema maakondi ja valdu?

Tegelik haldusreform on koolide, maakonnahaiglate, politsei, päästekomandode, muuseumide ja kogu muu riikliku tegevuse kaotamisega suuremalt osalt Eesti alalt juba lõpule jõudmas.

Valdade ja maakondade arv on toimunu kõrval praeguse valitsuse jaoks pelgalt vormistamise küsimus. Isegi kui nad enne kohalikke valimisi seda teha ei söanda, pole pärast arterite läbilõikamist suuremal osal maal elu päästa enam võimalik.

Kas riigikogu liikmeid on liiga palju?

Võib-olla neid tõesti on liiga palju, aga ma ei pea seda põhiküsimuseks. Parlament võib olla suurem, parlament võib olla väiksem, aga kvaliteet on hakanud kindlasti langema, sest inimestel on tekkinud võimalus end teostada laiemalt kui ainult poliitikas ja kui ainult Eestis.

Kuidas kommenteerite hiljutisi rahvaloenduse tulemusi? Mida teie arvates peab Eesti regionaalpoliitikas muutma, et äraminek nii massiline poleks?

Eesti rahvaarv on 20 aastaga vähenenud üle veerand miljoni inimese võrra. Meid oli 1989. aastal 1,56 miljonit inimest, aga on jäänud 1,29 miljonit. Omariiklikul rahuajal on langus olnud suurem kui teise maailmasõja kahju koos kõikide invasioonide, emigratsioonide ja küüditamistega. Kusjuures langus kiireneb, sest lahkumas on pereloomise eas, kahekümnendates eluaastates noored – meie vabaduse lapsed.

Eesti rahva võib päästa vaid senise parempoolse poliitika pankroti avalik väljakuulutamine.

Milline on teie kui Eesti politsei looja ja endise siseministri arvamus politsei-, piirivalve- ja kodakondsusameti ühendamise ning seal valitseva olukorra kohta (valitseb bürokraatia ja kohalike probleemidele vilistatakse, näiteks Lihulas)?

Nende ühendamise puhul on tegemist kabinetimängude ja asendustegevusega, mis on tegelikke probleeme ainult süvendanud. Pisut kahjurõõmsalt võin aga öelda, et politsei kadumine maalt on ergutanud üle Eesti omavalitsusi looma Tallinna eeskujul munitsipaalpolitseid – nimetatakse küll teistmoodi. Aga loomulikult on selge, et sinises mundris autoriteetse politseiniku jõudu see maal asendada ei suuda.

Mida teie kui endine majandusminister arvate probleemidest Estonian Airis?

Eks need probleemid on tugevalt seotud Eesti üldise majandusolukorraga. Kui mina olin majandusminister, siis Eesti majandus kasvas ja probleeme polnud ka meie lennufirmal.

Rahvuslikku lennufirmat peab Eesti igal juhul hoidma. Selleks tuleb aga lahti saada firma hiigelkahjumisse kukutanud ministrist ja ettevõtte nõukogust.

Milline minister on praegu teie arvates kõige pädevam, milline kõige nõrgem?

Praegusel valitsusel on ministrid nõrgad ja väga nõrgad. Juhan Partsi ja Ken-Marti Vaherit sai juba nimetatud. Aga ega Reformierakonna omadki palju paremad ole.

Mis te arvate, kui kaua praegune valitsuskoalitsioon püsib?

Kuni kohalike valimisteni. Siis alustatakse uut tormijooksu Toompeale ja selleks on vaja read ümber korraldada.

Millise hinnangu annate neile küsitlustele, kust näeb, et Reformierakonna toetus on langenud allapoole Keskerakonna toetusest ja juhtohjad on võtnud sotsid?

Reformierakonna toetus langeb veel mõne protsendi ja stabiliseerub 15–20% vahemikus, nii et Reformierakond jääb IRLiga võistlema viimase koha eest. Opositsiooniparteidel on tugev rahva toetus vasaktsentristlikuks poliitikaks. Parempoolsuse aeg on selleks korraks läbi saamas.

Millist tulemust ennustate tänavusteks kohalike omavalitsuste valimisteks nii Tallinnas kui mujal Eestis?

Valimistulemuste võtmed on valijate käes, kui valimised tulevad ausad ja e-valimistel jälle midagi suuremat ei kombineerita. Olen siin juba mitut asja ennustanud, ei tahaks rahva poolt põhjusega armastatud Igor Mangilt kogu leiba käest võtta. Ütlen vaid niipalju, et Eesti nihkub nende valimiste järel pikemaks ajaks tsentrisse. Nii kohalikel kui riigikogu valimistel.

Arvatakse, et nii Euroopas kui Eestis sagenevad rahvarahutused ning tööandjate ja töövõtjate vahelised konfliktid, kodanikud on hakanud üha rohkem pead tõstma. Mis te arvate, kui kaugele ollakse valmis minema?

Põhjamaades, kus ametiühingud on kõige tugevamad maailmas, pole mingeid rahutusi. Huvigruppide dialoog on korraldatud nii, et ühiskond suudab jagada koormusi maksimaalselt võrdselt, ja selle tulemuseks on Ida-Euroopa kauboikapitalismist märksa kõrgem majanduslik efektiivsus.

Kui Eesti rikkad soovivad Eestis oma varanatukest oma lastele säilitada, polegi meil muud teed kui Põhjamaades läbi proovitud sotsiaalse mudeli rakendamine. Probleemiks on, et meie majandust kontrollivad Põhjamaade firmad pole Eestis oma kodumaise mudeli rakendamisest huvitatud.

Kuidas seletate Keskerakonna toetajate vähest hulka eestlaste seas?

Eestlaste toetust Keskerakonnale pole vaja seletada – meid toetatakse eelkõige meie tugeva majandus- ja sotsiaalprogrammi ning kodurahu poliitika pärast. Eestlaste toetust näiteks Reformierakonnale tuleks aga tõesti eraldi seletada. Katastroofiga sarnanenud nende toodud majanduslangus, millest rahvas pole toibunud, enamiku inimeste jätkuv vaesumine ja samal ajal rahvusküsimuse pingestamine on mürgine kompott, mida ligi 20% eestlastest ikka veel toetab. Ehk teie ise oskate seletada, miks?

Kui Keskerakond saaks Eestis võimule, kas viiksite kogu Eesti nii heale järjele, nagu on pealinn? Mitu aastat kuluks, et Eestimaa saaks paremale järjele ja rahvas usaldaks valitud esindajaid?

Tallinnas aetud poliitika on olnud edukas vaatamata sellele, et vabariigi valitsus on seda kõigi tema käes olevate vahenditega üritanud häirida. Kui võtame pidurid maha ja rakendame sama poliitikat kogu Eestis, hakkab kord Eestil minema vähemalt niisama hästi, kui läheb praegu Tallinnal. Tegelikult läheks aga veelgi paremini nii Eestil kui selle pealinnal, sest seni kestnud vastasseis on arutul moel raisanud Eesti paratamatult piiratud arenguvõimalusi.

Kuidas saavad Tallinna külalised bussipileti, kui piletimüük kaob ja üksikpileti saab vaid bussijuhilt, kellelt ostetud pilet on kogu aeg olnud oluliselt kallim mujal müüdud piletitest? Seega, kas Tallinna tasuta ühistransport tuleb linna külastajate arvelt?

Tallinna tasuta ühistranspordi maksavad kinni tallinlased ise oma maksude arvel. Meie külalistele pileti hind ei muutu ja kahe kolmandiku osas maksavad sellegi endiselt kinni tallinlased.

Kui olete sagedasem pealinnas käija, on soodsam ja mugavam soetada roheline kaart. Perspektiivis laieneb niisugune kaart mujale Eestisse ja siis jääb vajadus eri kaartide järele vähemaks.

Millal saavad ülejäänud Eesti linnad tasuta ühistranspordi? Kas selline tulevik võib olla reaalne?

Kui Keskerakond moodustaks üksi Toompeal valitsuse, saaks see kindlasti tehtud. Aga usun, et see võib olla reaalne ka mõne koalitsioonipartneriga. Sotsidel oli ju tasuta ühistranspordi idee Tallinnas esimesena valimisprogrammis, IRL lubas seda aga teha Tartus. Ja kui riigikokku peaksid jälle jõudma rohelised, siis nende jaoks on kogu riiki kattev tasuta ühissõidukiliiklus kergesti mõistetav.

Olete rääkinud Helsingi-Tallinna ühislinnast. Aga kas ei võiks arendada näiteks Tallinna-Pärnu ühislinna?

Mõttel on jumet. Peale selle, et Pärnu võtab igal suvel Tallinnalt üle pealinna tiitli, oli Pärnu Eestis üks esimesi, kes hakkas Tallinna eeskujul arutama tasuta linnatranspordi üle. Paari nädala eest säras teie linnapea aga Pärnu munitsipaalmaja avamisel – munitsipaalkorterite ehitamisel on Eestis eestvedajaks olnud ju Tallinn. Pärnu on tark linn. Ja kui ükskord lendab Tallinna ja Pärnu vahel Rail Balticu kiirrong, võiks tõesti rääkida kaksiklinnast, mille vahel inimesed liiguvad võrdselt mõlemas suunas. Praegune reaalsus on, et Pärnu ja Pärnumaa inimeste liikumine on ühesuunaline – ikka ainult tööle Tallinna ja Helsingi piirkonda.

Teid on väga palju materdatud. Viimasel ajal on hakatud kritiseerima ka peaminister Ansipit.

Ega peavoolumeedia taha, et opositsioon võimule tuleks, nende mure on, et kui Ansip jääb veel kauaks, võib juhtuda, et kogu see parempoolne seltskond variseb kokku. Selleks soovitakse Ansip maha võtta ja asendada mittemidagiütleva halli figuuriga, kellel poleks eriti pooldajaid ega kindlasti mitte vastaseid.

Ansip on närvis, sest ta pole sellega harjunud. Mina olen harjunud, et mind kogu aeg niimoodi kotitakse.

Kust saate jõu, et olete nende rünnakute juures säilitanud oma tugevuse? Kas olete mõelnud poliitikast kõrvaleastumisele?

Teen, kuni tunnen, et minuta oleks kehvem. Tunnen selleks Eestit päris hästi ja Eesti tunneb ehk ka mind. See annabki jõudu.

Kui ma seda kuskilt juurde saan, siis inimeste käest. Arvan, et olen Eesti poliitikutest selline, kel on kõige rohkem sõpru ja tuttavaid nii-öelda tavaliste inimeste seas. Kui poliitik istub Toompea müüri taga või Stenbockis või Kadriorus, siis ega ta sealt välja suurt näe.

Mina näen väljapoole Tallinna Vabaduse väljak 7 majast. See võimaldab palju paremini inimesi mõista.

Poliitik peab muidugi paksu nahaga olema, aga kui ikka ja jälle kriitika alla sattuda, võib kergesti tuju kaotada.

Tuju kaotan mõnikord ka mina, see on väga inimlik, aga mu vastased kaotavad seda sagedamini.

Kas olete õnnelik?

Väga imelik oleks, kui ma ei oleks õnnelik. Elan ühekorraga siin imeilusal Lahemaal metsade keskel, aga samal ajal olen tallinlane – Lahemaa ja Tallinn on kaks kõige ilusamat paika Eestis.

Olen elus oma tähtsamad eesmärgid saavutanud. Olen Eestile iseseisvuse toonud ja seda on võrdlemisi keeruline kellelgi minult ära võtta.

Ma olen ikka veel suhteliselt noor inimene. (Selle peale otsib Edgar Savisaar välja Eesti Ekspressi kolme aasta taguse intervjuu, kus ta ütles: “Panin hiljuti tähele, et Mart Laar ühes Ekspressi intervjuus ütles, et ta on dinosaurus. Siis mina mõtlesin, et huvitav, mind on ikka võrreldud ninasarvikuga ja erinevalt dinosaurusest ninasarvik on elus. Üldse ma arvan, et Mart Laar vananeb kiiremini kui mina.” – Toim.)

Millest kõneleb teie uus raamat “Tõde Eestist”, mida esitletakse teisipäeval Solarise keskuses?

Sellest, et Eestil võiks kõigele vaatamata olla veel tulevikku, kui võtame ohjad enda kätte.

Muide, selle raamatu esimene köide ilmub ka vene ja inglise keeles ja seda esitletakse väljaspool Eestit.

Mitu köidet seda siis kokku tuleb?

“Tõel ja õigusel” oli viis osa. Midagi ei saa välistada. Igatahes teine köide peaks ilmuma pärast kohalikke valimisi.