Teet Roosaar: 1940. aastal vahetus Eestis õiguskord

Teet Roosaar. Foto: PP

Läinud nädalal avaldatud “Eesti ajaloo” teise köite kohaselt ei olnud Eestis 13. sajandi alguses muistset vabadusvõitlust, pigem vahetus õiguskord. Sama loogikat võiks siis 1940. aasta kohta kasutada: Liivimaa piiskop Albert ja Andrei Ždanov olid meie esivanemad ja tänapäeval pole enam tähtsust, millisest rahvusest keegi oli.

Selline ajalookäsitlus keskendub Eestile kui territooriumile. Me ei tea, millisest rahvusest inimesed siin 11 000 aastat tagasi elasid ja millal Eesti elanikud end eestlasteks pidama hakkasid. Henriku “Liivimaa kroonikas” räägitakse küll juba sakslastest, eestlastest ja liivlastest, ühtset riiki polnud sel ajal ei Saksamaal ega Eestimaal.

Mis sest, et eestlased sõdisid 13. sajandi alguses omavahel, see ei muuda veel sakslaste vastu sõdimist olematuks. Ka sakslased on omavahel sõdinud ja paar sajandit varem sunniti neile samasuguseid meetodeid kasutades peale ristiusk.

Eestis toimunu pidamine Kirde-Euroopa ristisõjaks on Euroopa ajalugu. Ajalugu kirjutavad võitjad. Saarlased, kes kunagi vangivõetud kristlikku misjonäri Frederici Alt-Zellest nuiadega peksid ja pilkasid “Laula! Laula! Pappi”, pole ilmselt enam populaarsed.

Omaette teema on eri asjade vabadusvõitluseks nimetamisega. Kas Liivi sõja ajal venelaste vastu sõdinud eestlased olid vabadusvõitlejad? Aga 1944. aastal Saksa sõjaväes teeninud eestlased?

Mida lähemal ajaloosündmus on, seda emotsionaalsemalt me sellesse suhtume. Multikultuursus on eestlastele võõras, rahvus ja selle säilitamine oluline.

Mõistan ajaloolasi, kes “Eesti ajaloo” sarjas faktikeskselt kirjutavad, kuid ei poolda territooriumipõhist ajalugu. Rahvusriigi puudumine ei tähenda veel, et eestlased, liivlased ja sakslased end ühtsena poleks tundnud.

Jüriöö ülestõusu ainetel on kirjutatud nii Eduard Börnhöhe “Tasuja” kui Tamur Kusnetsi “Püha Jüri kutsikad”. Rahvuslastel, kes end vihastada tahavad, soovitan kindlasti Kusnetsi lugeda. Aga ajaloolised allikad ja ilukirjandus on kaks ise asja, keegi ei keela kirjanikel kujutluspilte luua.

Multikultuurses ühiskonnas ennast territooriumi osana tunda on igav. Tahaks uhkust tunda saarlaste ja kurelaste üle, kes Sigtuna väravad ära tõid. Võib-olla olid nad lihtsalt mingid idabarbarid, võib-olla siiski meie esivanemad.

Muistne vabadusvõitlus oli võitlus Eesti maa ja vabaduse eest. Seda ainult Kirde-Euroopa ristisõja osaks pidada pisendab ajaloosündmusi, millele meie rahvustunne tugineb.