Mil iganes kultuuriminister Rein Lang oma vastutusalast konkreetsemalt kõnelema hakkab, näeb see välja mõnda harusse käsigranaadi heitmisena. Langi viimased sporditeemalised sõnavõtud võttis Enn Hallik kokku laupäevases Pärnu Postimehes ilmunud kommentaaris pealkirjaga “Minister Lang ei tea, mida räägib”. Täpselt samasuguse reaktsiooni tekitas läinud nädalal Postimehes ilmunud intervjuu ministriga, eriti see, mis puudutab e-raamatuid, paberraamatuid ja raamatukogusid.
Usutlusest koorus, et riigi plaan on toetada pigem e-raamatuid kui traditsioonilisi paberkandjaid. Heili Sibritsa küsimusele “Seega kaob ära paberraamatu ostmiseks riigi toetus raamatukogudele?” vastas Lang: “Kaugemas perspektiivis päris kindlasti.”
Jätkuna eelnevale teatas kultuuriminister selgesõnaliselt, et riik on väljumas raamatukogude toetamissüsteemist. E-raamatud muutuksid Langi ütlust mööda kättesaadavaks rahvusraamatukogu kaudu, kohalikud raamatukogud koos kõige selle juurde kuuluvaga jääksid kohalike omavalitsuste finantseerida. Nüüd siis lendas käsigranaat raamatukogudesse ja paberraamatutesse.
Ühest küljest ei maksa vastandada e-raamatut ja paberraamatut, sisulist vahet, kuidas keegi kirjandusteose läbi loeb, ju pole. Elektrooniliste raamatute, failide populaarsus jääb aga praegu kordades ja kordades paberraamatutele alla. Kusjuures, poest ostes on hinnavahe üpris väike, mille üks põhjus on kindlasti see, et paberraamatule kehtib üheksaprotsendiline, e-raamatule 20protsendiline käibemaks. Teisalt ei ole praegused elektroonilise raamatu formaadid ja kasutajaliidesed sugugi täiuslikud ei tehnilisest ega õiguslikust küljest.
Detaile, miks raamatukogud ja paberraamatud on olulised, leidub palju, kuid põhialus on üks ja selle sõnastas täpselt kirjanik Jan Kaus Eesti Päevalehes: küsimus pole eelkõige rahas, vaid riiklikes põhimõtetes, rahvuse kui riigi südamiku eksistentsis.