Nimetatud ”rikaste riikide klubi” OECD on isegi natuke rikkam Euroopa Liidust, sest sinna kuuluvad näiteks Ameerika ja Jaapangi. Seda eeskätt makrotulude arvestuses elaniku kohta, nii et kui Eesti sinna üle uksepaku pääseb, oleme veel kindlamalt viimaste hulgas kui ELis.
Erinevalt majandusliidust, kus liikmesriike tõmmatakse vahel koostöö koordineerimise huvides liistu peale, on klubi eesmärk eeskätt liikmete tähtsustamine stiilis “oleme siin kõik toredad juhtivad tootmispoisid, raportites mingit kibedat pilli oligarhidele, plutokraatidele, partokraatidele olla ei tohi, kui, siis ainult diplomaatiliselt, läbi lillede”.
Ettekandes ”Estonia” veebruaris 2009 ei tehta suurt numbrit meie traagilisest tööhõive kängumisest ehk tootmispotentsiaali langusest, mis majandusele vajub tõkkena kaela kriisijärgsetel tõusukatsetel.
Klubile omaselt ei anta otseselt klubiriikide majanduspoliitiliste poliitikate valikute mõttekuse hinnanguid, seda ei retrospektiivselt ja eriti mitte perspektiivselt. Ainult vihjamisi räägitakse, nagu oleks kasumite nullmaksustamine ja õhuke riik Eestile praegu nuripoliitikad.
Muide, euroliit siiski annab välja prognoose liikmesriikidele, seda küll väga delikaatselt märkusega, et praeguse majanduspoliitika jätkumisel, samuti riikide finantsolude statistikat (analoogiliselt IMFiga) ning mõningaid majanduslike ebavõrdsuse ja muid delikaatseid statistikaid.
Nagu Eurostat annab OECD statistikagi oma riikide võrdluse kohta võimalikult pehmendaval moel andmeid. Näiteks eeskätt imaginaarsetes ”ostujõu pariteedi hindades” (teoreetiliselt on tegemist lokaaldeflaatoritega), mis oluliselt leevendavad liikmesriikide majandustaseme räigeid erinevusi.
Eesti majandusaktiivsuse tase tõuseb niimoodi oma poolteist korda vähemasti. Selge, et sellised arvestuslikud hinnad on väga ligikaudsed.
Seega näib OECD-lt oma näitude esitamine ”suure täpsusega” ehk arvukate mõttetute tüvenumbritega koomiline asjatundjatele, kuid poliitiliselt võib selline hämamine olla õigustatud.
Majandusteoreetiline metoodika, mida Eesti kohta selles aruandes kasutatakse, on eeskätt välja kujunenud ja sobiv tootmise aktiivsuse tõusu analüüsimiseks, eriti kõlbmatud oleks need mudelid ilma poliitika ning institutsionaalsete osisteta, et analüüsida kriisiprobleeme. Õnneks ongi neid matemaatilisi mudeleid kasutatud analüüsides aastani 2007 (kaasa arvatud, sellega näib OECD statistiline varamu lõppevat), seega, kuni meie tõsisema kriisi saabumiseni. 2008. aasta kohta kasutatakse raportis ainult ”pehmeid” analüüse.
Arusaadavalt jäetakse klubides põhjalikust käsitlusest välja delikaatsed ja tundlikud alad ning probleemid, nagu riikidesisese majanduslik ebavõrdsuse dünaamika vaatlemine, laenu- ja võlakoormused (seda eriti kodumajapidamistes), rahvusvahelise investeerimise positsiooni liikumine, poliitiline stabiilsus ja - naljakal moel - kriisis majanduse töötuse järel tähtsuselt teine indikaator inflatsioonidünaamika.
Ometi on inflatsiooni/deflatsiooni probleemid meil praegu võtmeküsimuseks nii euroalale pääsemisel kui eelarvekärbete mõttekuse üle otsustamisel. Just siin näib kohalikku teoreetilist vara nappivat niisama palju kui maksureeglite ajakohastamise alal, kompetentsiabi oleks väljast hädasti vaja.
Selge, et teadusliku poliitökonoomia seisukohalt analüütilisest segapudrust-sogaveest leiab iga meie valveanalüütik ja majanduspeamees valikuliselt endale sobivaid palakesi-kalakesi nii enda õigustuseks kui jätkuvaks poliitkapitali krabamiseks. Häid võimalusi, interpreteerimaks uusi peibutavaid ettepanekuid, mis laiemas pildis üksteist üldiselt välistavad ja võivad olla vasturääkivad.
Tõepoolest, kas ettepanek, et omistada senisest suuremat kaalu meie vaeses riigis konfiskeerivatele varamaksudele, on üldse kooskõlas Eesti põhiseadusega, rääkimata ettepaneku mitteparteilisest, rahvamajandusteaduslikust ratsionaalsusest?
Huvitav on märkida, et OECD ettekandes viidatakse eeskätt otseselt ainult kahele Eesti sõltumatule autorile-analüütikule. Küllalt vääriliseks-kompetentseks pole peetud viidata ühtegi teaduskeskust ega ülikooli, valveanalüütikutest ja tipp-poliitikutest rääkimata. Sellele vaatamata olid nad kõik täna hommikul (21. aprillil, toim) massimeediaturul strateegilised positsioonid kiiresti sisse võtnud.