/nginx/o/2009/04/23/167423t1h30c0.jpg)
Ülemöödunud aastal tähistas maailm Tšingis-khaani (1162-1227) surma-aastapäeva. Seda meest on nimetatud aastatuhande inimeseks. Sellel nomaadil (see pole hinnang, vaid konstateering mehe päritolule) õnnetus luua keskaja suurim riik. Kuigi nii mongolid kui burjaadid loevad oma päritolu isaliini järgides, austavad nad väga oma emasid.
Nii Tšingis-khaani ema kui ta esimene naine Bartõ olid pärit hõimudest, mis elasid Baikali ümbruses. Samuti kuulusid need Baikali alad Tšingis-khaani impeeriumi koosseisu. Siit läksid läbi tema sõjaretked.
Ostsime Ulan-Ude etnograafiamuuseumist Hiinas tehtud filmi “Tšingis-khaan” DVD. See on tõeline hiinlaste töö, nad on suutnud luua 30osalise seriaali suurest valitsejast. Hiinlased on Tšingis-khaani paigutanud oma ajalukku ja tunnevad uhkust tema kui Hiina ühendaja üle.
Burjaadid peavad Tšingis-khaani loomulikult oma kultuuri kuuluvaks, sest kuigi nad ametlikult väidavad, et burjaadi kultuur ikkagi veidi erineb mongoolia kultuurist (keelgi olevat erinev), on sarnasust väga palju. Näiteks hollandlasest ajaloolane Leo de Hartog arvab burjaadid mongolite hulka, kes elavad väljaspool Mongoolia Rahvavabariiki.
Tšingis-khaanisse suhtumine on viimasel ajal muutunud Venemaalgi, mis üha enam tahab olla suur ja tugev riik. Seetõttu tunnustatakse kõiki võimsaid valitsejaid. Kui vaadata, kui palju teaduslikku kirjandust Tšingis-khaani kohta oli saada Irkutskis raamatupoes, väärib see kadestamist. Kasutasime juhust ja muretsesime endale samuti väikese raamatukogu Tšingis-khaani kohta.
Kõige tõsisemat suhtumist näitab aga 2006. aastal Ulan-Udes ilmunud üle 500-leheküljeline tõlge vanamongoolia keelest, mis korralikult teaduslikult kommenteeritud - “Saichijal. Skazanije o Tšingiskhane”.