Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
:format(webp)/nginx/o/2013/06/04/1806814t1hafcf.jpg)
/nginx/o/2013/01/17/1526686t1h9d0a.jpg)
Suures poliitikas on ajakirjanduse rolliks tihti rahva tähelepanu kõrvalejuhtimine peamiselt. Läinud nädalasse mahtus kaks säärast kampaaniat: läänes oli tuline Hugo Chavezi astumine/mitteastumine ametisse, mis ootustele-lootustele vastupidiselt kulmineerus hoopiski Venezuela presidendi pooldajate kontinentaalse ühisaktsiooniga comandante toetuseks, idas aga esitati Gerard Depardieu Venemaa kodakondsusesse astumise lugu nagu mingit pöördelist sammu inimkonna ajaloos. Ajaloo kulgu muutnud sammud aga jäid kenasti nende kahe kärarikka kampaania varju.
10. jaanuaril käis Valges Majas Afganistani liider Hamid Karzai, et kuulda president Barack Obamalt USA vägede juba sel kevadel – ehk aasta varem – algavast lahkumisest Afganistanist. Karzail tuleb kohe vanglatest vabastada juhtivad taliibid, et nood saaksid osaleda uue valitsuse moodustamises. Karzai kinnitas lahkumist ametist 2014. aastal ehk siis äraminekut koos ameeriklastega. See kõik tähendab George Bushi algatatud ja avantüüriks osutunud sõja kuulsusetut lõppu.
Sõja ettekäändeks oli 9/11 rünnakud organiseerinud Osama bin Ladeni tabamine, kes redutas Afganistanis ja kelle väljaandmisest USA-le tollane taliibide valitsus keeldus. President Bill Clintoni administratsioon oli üritanud bin Ladenit tappa sihtrünnakuga, mis ei õnnestunud, ning valimised tegelikult kaotanud ja loorberitest unistanud Bush otsustas suure sõja kasuks. Nagu teada, tuli algse eesmärgi täitmiseks – Osama tapmiseks – korraldada ikkagi sihtrünnak ja hoopis teise riigi, Pakistani territooriumil.
See teadmine aga muudab 11 aastat kestnud taliibide kukutamise, nendega võitlemise ja nende võimule tagasilubamise operatsiooni pehmelt öeldes kentsakaks. Niisama suureks möödalasuks ja võimaluste mittekasutamiseks, kui hakata loetlema seda, mida edumeelne maailma sundistumise tõttu Afganistanis samal ajal mujal kaotas.
Alustaks sellest, et 11. jaanuaril teatas Obama oma rahvusliku julgeolekunõuniku Tom Daniloni sõidust Moskvasse kohtuma president Vladimir Putini ja oma ametivenna Nikolai Patruševiga.
Arusaadavalt on üheks arutlusobjektiks Venemaal Uljanovskis asuva sõjabaasi kasutamine USA vägede lahkumiseks Afganistanist, sest olukord Pakistanis on järsult kontrolli alt väljunud. Kui täpsustada, siis läks asi seal hulluks mullu, kui Obama kinnitas vägede väljatoomist 2014. aastal, sest siis oli taliibidega kõnelemine Karzai mure ja see ei edenenud. Uljanovski kasutamist tuli paluda, sest taliibid tegid vägede varustamise Pakistani kaudu suisa põrguks. Järeldus öeldust on ränk: USA parempoolsete militaristide avantüür Afganistanis pani USA Kremlist sõltuma rohkem kui kunagi varem.
Moskva nopib punkte mujaltki. 12. jaanuaril kirjutas Gruusia parlamendi esimees alla seadusele 190 poliitvangiks kuulutatud isiku, sealhulgas 11 Venemaa spiooni vabastamisest. Tegemist oli suurima löögiga Mihheil Saakašvili autoriteedi pihta, sest ta pani eelnõule veto, kuid osa tema saadikutest läks üle vastasleeri ja parlament tühistas presidendi veto ning vastavalt seadusele allkirjastas otsuse parlamendi esimees. Niisugust tagasikäiku ”rooside revolutsiooni“ Gruusia poliitikas ei osanud keegi veel neli kuud tagasi ette näha.
13. jaanuaril aga kohtusid Venemaa ja Ukraina välisminister Cernovchys nii, et hoone ees protestisid Ukraina opositsiooni esindajad, mis andis selgelt märku kartusest kunagise oranži revolutsiooni läänesuunalise välispoliitika ärapööramisest. Tasub meenutada, millist toetust Bushi administratsioon jagas nii Gruusia kui Ukraina euroatlantilisele suunale, kuni Kremliga taas kokku mängima hakanud Pariis ja Berliin panid sellele aprillis 2008 väliselt nagu juhuslikult käe ette.
Mõistagi oli Euroopa häiritud USA käitumisest (peale Afganistani viidi kõik sõtta ka Iraagis) ja esialgu tundus, et midagi traagilist, lõplikku ei sündinud. Paraku järgnesid sõda Gruusias ja Moskva-meelsete vastasleeride valimisvõidud mõlemas riigis.
Araabia kevade puhkedes oli Pariis kärme näitama oma sõjakust Tuneesias, Liibüas ja Süürias. Kui mullu toodi ära oma väed Afganistanist, arvasid paljud, et nii valmistatakse hoopiski kahasse USAga ette uut sõda Malis, kus Gaddafit toetanud tuareegide toetusel loodi mullu mais uus islamistlik riik Azawad. 11. jaanuaril palus Mali president Prantsusmaalt sõjalist abi ja päev hiljem oli uus sõjakolle olemas, mida nii USA kui Euroopa Liit kiirustavad mehitama. Ilmselt on loodetav kiire kõrbesõda mõeldud varjamaks kohe-kohe ilmnevat kapitaalset läbikõrbemist mitmel rindel.
