Neljale Pärnumaa andekale noorele jääb lõppenud 2012. aasta eredalt meelde, sest neil õnnestus olla nende tuhande alles kujuneva noore kunstniku seas kogu maailmast, kes osalesid Inglismaal Nottinghamis toimunud üritusel „World Event Young Artists“ (WEYA).
Jah, just sellessamas Nottinghamis, kus Robin Hood Sherwoodi metsade keskel oma kangelastegusid ja tempusid tegi.
Pärnus – varem Kunstide majas, nüüd Pärnu kunstikoolis õpetava – Tiina Saidla käe all end sisseastumiskatseteks edukalt ette valmistanud ja Eesti kunstiakadeemiasse eri erialadele õppima asunud Kristian Taaksalu (õpib arhitektuuri), Siim Karro (õpib sisearhitektuuri ja mööblidisaini) ja Maris Nisu (õpib graafilist disaini) ja veel gümnaasiumis õppiv Danna Eeskivi said sellise üllatava pakkumise osaliseks tänu juhusele.
Pärnu kunstikool on nimelt Anna Lindhi fondi liige ja seal tekkinud kontaktide kaudu jõudis Pärnussegi pöördumine, millest kunstikooli direktor Kristel Kallau ja õpetaja Tiina Saidla muidugi mõista kinni võtsid. Kuna osalejate nõutav vanus oli vähemalt 18 aastat, otsitigi üles Pärnust juba kunstikõrgkooli edasi õppima läinud noored.
Kunst igal tänavanurgal – Hiinast Eestini
Kaks Nottinghamis veedetud nädalat olid pärnakaist kunstitudengite kirjeldust mööda sisustatud väga tihedalt ja hommikust õhtuni täis näituste külastusi: tahtsid ju kõik osalejad võimalikult suurt osa tuhandest kunstnikust ja nende loomingust oma silmaga näha ja üle vaadata.
Kuna ilmselt üheski linnas tuhandet galeriid ei ole, olid kunstnike tööd välja pandud kohvikuisse, poodidesse ja söögikohtadessegi – mööda linna laiali. Peale selle toimusid performance’id ja õpikojad.
Festival kulmineerus Siim Karro kirjeldust mööda viimasel päeval Nottinghami lossi aias, mis täitus üheks õhtuks installatsioonide, performance’ite ja etendustega, mille kallal 40 kunstnikku oli kogu festivali vältel vaeva näinud.
Üritus oli loodud selleks, et noored kunstnikud saaksid näidata oma töid mujal maailmas ja luua rahvusvahelisi suhteid teiste kunstnikega kas koostöö jaoks või lihtsalt saada tunnustust ja tekitada enda vastu huvi.
“Enamjaolt olidki kunstnikud mujalt maailmast, Euroopast oli vähe. Meie lähedalt, Skandinaaviast ja Balti regioonist – Soomest, Rootsist, Lätist, Leedust – ei olnud peale meie kedagi. Lähinaabreist oli esindatud vaid Venemaa,” rääkisid Pärnumaa noored läbisegi. Ja lisasid, et tõenäoliselt olid eestlased kogu mastaapse rahvusvahelise ürituse noorimaid osalejaid.
“Meie käest lausa küsiti, et kuidas me saime sinna, et oleme ju nii noored,” tõdes üks neidudest.
Inglased uudistasid Pärnu linnavaateid
Kui mõni juba vanem ja küpsem kunstnik kulutas oma näituse ülespanekuks kohapeal pool nädalat, siis Pärnu noortel seda vaeva polnud – neil tuli raamitud tööd lihtsalt ja juba varem kohale saata.
“Kuna poistel olid korralikud arhitektuuriülesannete mapid olemas, mida oli sisseastumisel vaja, saatsimegi põhiliselt sealseid töid rõhuga Pärnule – Pärnu linnavaateid oli päris palju, ja kompositsiooniülesandeid. Kujutavat kunsti näeme ju igal pool. Marisel olid fotod, mis samuti käib graafilise disaini alla, logod ja plakat. Niisugused erialased tööd, mitte lihtsalt maastikupildid,” kirjeldas Saidla.
“Õhtuti esinesid eri kohtades muusikud, kuid suhteliselt raske oli kohvikus valju muusika taustal suhelda ja rääkida. Ühel kolmapäeval mõtlesime, et teeme ise tutvumisürituse, tegime flaierid ja kutsusime kõiki ühikasse enda juurde külla. Paljud sõlmisidki seal uusi tutvusi tänu meile,” märkis üks noormeestest.
“Tutvused on kunstimaailmas tegelikult väga olulised, mida rohkem on sul sõpru-tuttavaid, sest üksi suurt midagi ära ei tee. Ikkagi rahvusvaheline koostöö on see, sümpoosionid,” tõdes Saidla.
Joonistamisoskusest üksi ei piisa
On üldteada tõde või uskumus, et kunstiakadeemiasse üksikuile tasuta kohtadele pääsemise nimel käib kõva rebimine. Vähe on neid, kes tulevad sellega toime kohe esimesel aastal, mõni proovib seitse aastat.
Kallau möönis, et Tiina Saidla on Pärnu jaoks selles mõttes fenomen. Kuna Saidla juhendamisel valmistavad noored kunstikõrgkooli astumiseks ette korralikud erialaste töödega mapid, pääsevad nad reeglina vähemasti esimesest sõelast läbi katsetele. Mõlema Pärnu noormehe pärast käinud arhitektuuri ja sisearhitektuuri osakonna vahel lausa rebimine – mõlemad tahtnud poisse endale.
“See on tõesti juba tavaliseks saanud, et kõik, kes on vähegi tegijad ja Tiina käe alla satuvad, siis igal juhul nad sinna (kunstiakadeemiasse edasi õppima – A. J.) lähevad,” ütles Kallau. Poetades, et oli ka ise kunagi Saidla õpilane.
Enne Pärnusse asumist töötas Saidla kunstiakadeemia joonistuskateedris, on olnud sisseastumiskomisjonide liige ja teab seetõttu päris hästi, mida edukaks sisseastumiseks on vaja.
“Nii ei ole, et ma oskan joonistada ja lähen ja saan sisse. Kunstiõpetuses on palju muutunud, eriti sisseastumises,” ütles ta. “Kui vanasti oli rohkem seda, et joonistame ja maalime, siis sissesaamiseks on palju muud vaja. Aeg on raha ja bakalaureuseõpe on lühendatud kolme aasta peale, ei olegi aega õpetada üldkunste ja põhiaur läheb erialadele. Erialased kompositsiooniülesanded on kõige tähtsamad,” teab ta.
“Käelisi oskusi on muidugi vaja. Pärnu kunstikool on selle poolest väga hästi ellu kutsutud, et põhikooli lapsed arendavad oma manuaalseid oskusi. Ja vot siis hiljem, 11.–12. klassi jõudnutele teen mina enne kõrgkooli astumist seda spetsiifilist osa. Et sisse astuda, peab väga korralik portfoolio olema ette näidata,” kirjeldas õpetaja.
Need, kes ühel aastal juba sisse saanud, toovad oma sisseastumisülesanded järgmistele vaadata, ja nii tehakse needki läbi. Arhitektuuriga seotud erialadel võib selliseks ülesandeks olla näiteks suur reklaamsilt, kõrgest seinast ülemineku ehitamine või makett ehitusmessile.
Asjaosaliste teada oli viimasel aastal kunstiakadeemiasse sisseastumisel taas muutusi, osal erialadel saab nüüd osa eksamiülesandeid kodus teha.
Teist aastat kunstiakadeemias õppivail Kristianil ja Siimul tuli esimesel kursusel disainida varjualust ja tooli, teine kursus tähendab aga juba elumaja tegemist.
“Mida rohkem me õpime, seda huvitavamaks eriala muutub. Me isegi päris hästi ei tea veel, mis see on. Ma arvan, et kui me kooli lõpetame, siis saame alles aru, mis see on,” nentis üks noormeestest.