Praeguse Koidula gümnaasiumi kaitseks

Koidula gümnaasiumi hoone. Foto: URMAS LUIK/PRNPM/EMF

Olin aastal 1982 seitsmeaastane laps, kui läksin Lydia Koidula nimelisse Pärnu 2. keskkooli (praegune Pärnu Koidula gümnaasium) esimesse klassi. Aastal 1983 kolisime perega elama vastvalminud kortermajja kooli kõrval. Mul oli hea ja lihtne lapsepõlv, sain käia kodu kõrval koolis. Nii oli ja on see paljudel lastel, kes elasid ja elavad kooli lähedal.

Mäletan hästi seda tunnet, kui olin esimese klassi laps ja läksin esimesel koolipäeval aulasse suure 12. klassi poisi (onu) käekõrval. Julge ja uhke tunne oli. Elu on küll muutuses, aga kas peaks just kõike muutma? Arvan, et praegune süsteem, kus koos käivad koolis nii alg-, põhi- kui keskaste, toimib päris hästi.

Praeguse Koidula kooli kindel eelis on see, et lastel on võimalus oma koolis ujuma õppida. Seda saab teha kehalise kasvatuse tundides ja pärast koolipäeva ujumistrennis. Ei peagi selleks bussiga teise linna otsa sõima.

Tean lähtuvalt oma tööst, et paljud pered on soetanud kodu just kooli lähedal olevatesse majadesse, et nende lapsed saaksid minna kooli ja tulla koju jalgsi. Ja et pärast koolipäeva jõuaksid lapsed enne huviringidesse minekut kodust läbi käia, süüa, kooliasjad ära panna ja edasi joosta.

Kodu soetamisel mõeldakse selle asukoht hoolega läbi, eriti tänapäeva kiire elutempo juures, enne kui see otsus tehakse. See on pikaajaline plaan. Milleks võtta võimalus nende perede lastel käia kodu lähedal koolis? Miks lõhkuda juba toimivat süsteemi ja rikkuda sellega paljude perede plaanid eluks?

Mul on vahel täitsa kahju väikestest algkoolilastest, kes peavad, suur kott seljas ja teine käe otsas rippumas, sõitma pikki vahemaid bussis ja ümber istuma, et kooli jõuda.

Saan aru, et on tähtsad numbrid (sündimus) ja raha, kuid linnavalitsejad võiksid eelkõige mõelda linnaelanike peale, et neil oleks linnas hea elada. Mõelge selle peale, enne kui teete väga paljusid peresid puudutava otsuse. Kas see on ikka kindlasti vajalik?