Õed Maie ja Leili joovad teineteise pool teed

“Näed, sellised pika säärega sokid tulevad,” näitab Leili Põder õde Maie Palsile veel pooleli näputööd. Foto: Urmas Luik

Külatänava ääres paarimajase vahega elavad õed Leili Põder ja Maie Pals, kes pikkade talvepäevade lühendamiseks teineteise pool juttu vestmas ja teed joomas käivad.

Seekord on külaline Maie, kelle tõukekelk, libeda teega parim sõiduvahend, on ilusti välisukse ette pargitud. Pliidimüürisoojas toas näitab Leili oma pooleli näputööd, tugevdatud kanna ja pika säärega triibulisi meestesokke, ehtsast maavillasest, mis “lähevad poisile jalga”.

Õed kolisid Oidremale hirmammu, kui noorem oli kolmekuune ja vanem viieaastane, ning neile majadele, kus neil nüüd kodu, valati siis alles vundamenti. Tüdrukute isa oli majandis ehitaja, ema lüpsja. Koolid läbi, hakkas Maie kohalikus kolhoosis tööle ja Leili õppis kokaks – elutee pööras ta vahepeal kodukülast kaugemale.

“Töö oli raske, aga inimesed olid lõbusad, meil olid siin rahvamajas näitering ja segakoor, mees- ja naisansamblid, rahvatantsurühmad, estraadiorkester, 1960. aastal käidi siit oma kooriga üldlaulupeol,” seletab Maie ühe hingetõmbega.

“Nüüd ei tulda enam kodust välja,” kostab Leili, mõeldes küla ühisettevõtmistele.

Teleri ette diivanile või arvuti taha mugandumine ei ole ainult Oidrema teema.

“Kuuri taga on mul aiamaalapp, kartuli ja kõik vajaliku saab ikka talveks kätte,” heidab Leili pilgu aknast välja pika puukuuri poole. Kevadeigatsus on maainimestel hinges.