Kapitaalne ja oma kolmnurkviiluga veidi mõisa härrastemaja meenutav poemaja ehitati 1950. aastate lõpul künka otsa, mille kohta kohalikud ühte-teist pajatavad. Ühtede juttude järgi olnud seal kunagi klooster, teiste juttude järgi kalmistu. Kohalikud naised meenutavad, kuidas nad tüdrukutena, põnevusest pingul, käisid suviti poetrepil istumas, et kuulda, kas kloostrikellad löövad.
“Mul poeg, kes siin kütmas käis, ütles, et uksed käivad majas nii, nagu nemad tahavad,” haakub müüja Vilja Senter suust suhu levivate lugudega.
Müüjatöö võttis Vilja üle emalt Ruth Veepalult, kui ta Tartust kodukohta naasis. Entusiasmist peetav külapood on talviti lahti esmaspäevast reedeni hommikuti ja laupäeval tunnikese, sealt saavad ümberkaudsed värsket leiba ja saia, mida tuuakse kolm korda nädalas. Esmane tööstuskaup on samuti kohapealt võtta, seebi ja kingaviksi järele ei pea linna sõitma.
Üks omapära on sellel poel veel: kohalikud käivad seal ajakirju vahetamas. Kui kellelgi on tellitud või ostetud ajakiri läbi loetud, viib ta selle poodi, et keegi teine saaks seda lugeda.