Helmen Kütt: Igaühest meist võib saada hooldaja või hooldatav

Helmen Kütt. Foto: PP

Juba aastaid tähistatakse Eestis 3. detsembril rahvusvahelist puuetega inimeste päeva, mil pööratakse tähelepanu erivajadustega inimeste muredele, neile pakutavatele teenustele, aga ka riigi ja omavalitsuste kohustustele ja võimalustele abivajajate toetamisel. Siis tuleb argipäev ja tihti jäävad hooldaja ning hooldatav päris üksi.

Üks tingib teise

Eelmisel aastal oli omastehooldajatele omamoodi suurpäevaks 13. detsember, kui riigikogu suures saalis esimest korda lahati omastehoolduse olukorda ja seda veel riiklikult tähtsa küsimusena. Hooldusest, selle valukohtadest ja väljakutsetest räägiti ausalt ja professionaalselt, kohati nii otsekoheselt ja emotsionaalselt, et parlamendisaalis võttis maad haudvaikus.

Saadikuid liigutasid ja panid sügavalt järele mõtlema ajakirjaniku, saatesarja “Puutepunkt” toimetaja Tiina Kangro esitatud lood konkreetsetest inimestest – hooldajatest ja hooldatavatest.

Tõepoolest, oma igapäevaelu rahmeldustes ei mõtle paljud meist, et Eestis elab ligi 200 000 omastehooldajat, kes tegelevad puuetega laste, tööealiste puuetega inimeste, krooniliste haigete ja eakate inimeste hooldamisega. Omastehooldus hõlmab väga erineva vanuse ja hoolduskoormusega inimeste hoolekannet alates sünnist kuni surmani.

Piisab vaid hetkest ja igaühest meist võib saada kas hooldaja või hooldust vajav inimene. Inimese elu on nii habras ja hirmuäratavalt ettearvamatu. Kui peaks juhtuma avarii või mõni muu õnnetus või ütleb ootamatult tervis üles, sõltub edasine väga palju teistest, eeskätt oma lähedastest.

Tugiteenused

Põhiseadus kohustab perekonda hoolitsema oma abi vajavate liikmete eest, sätestades ühtlasi, et puuetega inimesed on riigi ja kohalike omavalitsuste erilise hoole all. Perekonnaseadus ütleb omakorda, et ülalpidamist on õigustatud saama alaneja või üleneja sugulane, kes ei ole võimeline ise enese eest hoolt kandma.

Samal ajal on puudetoetus raske puudega inimese hooldajale 15 eurot ja sügava puudega inimese hooldajale 25 eurot. 2010. aastal hakkasid kohalikud omavalitsused maksma puuetega laste hooldajatele toetust, enamasti 19 eurot kuus.

Rahanappuse kõrval on suurem probleem see, et hooldajatele ei osutata piisavalt tugiteenuseid või on need liialt kallid. Teenuste tase ja kättesaadavus linnades ja valdades on väga erinev. Teenuste puudus toob kaasa hooldajate tervisliku seisundi halvenemise ja töövõimetuse. Omastehooldajatel pole sotsiaaltagatisi – neil ei ole õigust puhkusele ja sageli ei ole neil hooldatavat kuhugi jätta.

Olukorras, kus elanikkond vananeb ja maksumaksjate arv väheneb, tuleb omastehoolduses nii inimvara kui raha targemini kasutada. Võib isegi öelda, et Eesti riik käib omastehooldajate tasuta tööjõu kasutamisega pillavalt ringi. Puudega lapse hooldajatelt jäävad ju maksud laekumata, sest nad on sunnitud kodus oma lähedase eest hoolitsema.

Seetõttu vajaks muutmist perekonnaseadus, mis praegu mõistab vanemad kuni surmani oma abivajava puudega lapse hooldajaks. Väikeses Eestis tuleb inimestele rehabilitatsiooni- ja tugiteenused kättesaadavaks teha sõltumata sellest, kas nad elavad linnas või ääremaal. Riik peab võtma vastutuse, kaasates omavalitsusi. Oma lähedastele pühendunud inimestele tuleb anda turva- ja kindlustunne.

Sotsiaaldemokraatide eestvedamisel parlamendis toimunud arutelu süstis minusse usku, et poliitikud on suutelised neis küsimustes erimeelsused ületama ja koostööd tegema, mis lõpuks päädib seadusemuudatustega. Sellest valdkonnast on tuua hea näide, kus ühiselt otsustati teha lõpp arulagedale kviitungimajandusele omastehoolduses.

Mõne probleemi annab lihtsalt ja kiiresti lahendada. Riigikogu sotsiaalkomisjonis ootab järge meie fraktsiooni eelnõu, mis vabastab õppelaenu tagasimaksmise kohustusest inimesed, kes ei saa puudega lapse hooldamise tõttu tööl käia.

Kehtiva korra järgi ei pea õppelaenu tagasi maksma need laenuvõtjad, kes on tunnistatud püsivalt töövõimetuks. Samamoodi tuleb kohelda lapsevanemaid, kes ei tööta põhjusel, et peavad olema oma puudega lapsega kodus.