Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2016/02/19/5064433t1h7a67.jpg)
/nginx/o/2008/12/02/99996t1h05db.jpg)
Minu lapsepõlve Rääma üks lõhnu oli kevadise ja sügisese kütisetegemise oma. Põletamist tahtis suvest ja sügisest tekkinud aiapraht enne talve ning kevadel omakorda talvest jäänud katteoksad ja kärbitud õunapuude-marjapõõsaste oksarisu. Ei mäleta, et kuskil oleks punane kukk räästasse pääsenud. Ikka hoiti veepanged ligi juhuks, kui leegid väga kõrgele lõid, enamasti vindusid kütiseasemed paar päeva.
Kui päästeteenistus nüüd tõesti hakkab iga suitsu peale kohale lendama ja trahve kirjutama, on halvasti. Nimelt ei ole sotsialistlikul 600ruutmeetrisel krundil kuidagi võimalik täita tuleohutusnõuet, et lõke peab olema ehitistest vähemalt 15 meetri kaugusel. Mõõda, kuidas tahad, ikka satud naabri maale või lausa tänavale. Kuidas ka ei punnita, kogu aiaprahti ja seda manti, mida tuleb kokku riisuda linnale kuuluvalt maalt oma krundi kõrvalt, enda prügikonteinerisse ei mahuta. Loogem siis jälle probleeme, et neid seejärel kangelaslikult ületada!