/nginx/o/2017/11/13/7308253t1hcaea.jpg)
Audrut on väärtarhitektuuriga õnnistatud 18. ja 19 sajandil ning läinud sajandki ei olnud ses mõttes erand, olgu näiteks Eesti NSV ministrite nõukogu puhkekompleks oma kolkalikus pompoossuses või parema äratundmise järgi püstitatud karusloomakasvanduse asula, kuhu meie arhitektuuriotsingud kõigepealt viisid.
Karusloomakasvandus on, mõistagi, põrgu seal naha pärast peetavaile loomadele, ent võis maise paradiisina tunduda nõukogude võimu aegseile Audru karusloomakasvanduse asula elanikele. Nendele oli käe-jala juurde toodud enam-vähem kõik see pisku, mida nõukogude aeg töötavale rahvale pakkus: pood, söökla, töökoht ja, mis peaasi, korter paneelmajas.
Audru karusloomakasvanduse asulat hakati planeerima 1960. aastail. Ajaga kujunes sellest väike ja kompaktne vabaplaneeringuline elamuala, kus kahe-kolmekorruselised majad, kuigi suhteliselt lähestikku, püüti paigutada nii, et tekiks erikujulisi haljasalasid ja kordumatuid nurgataguseid, mis ühisõuemaa kodusemaks muudavad.
Kunstiteadlane Epp Lankots, kes Pärnu Postimehe 20. sajandi arhitektuurimatkadel ikka eessammuja on olnud, leiab Audru karusloomakasvanduse asula olema väärt miljööväärtusena kohaliku kaitse alla võtta, et nõukogudeaegset majadegrupi planeeringut kaitsta.
Suurema osa Audru karusloomakasvanduse tüüpelamutest on projekteerinud Manivald Noor, Eesti vanema põlve arhitekt, kes 1960. aastatel kavandas mitu maa-asulat.
Karusloomakasvanduse juveel pole siiski ükski elamutest, vaid 1979. aastal ehitatud eksperimentaaltöökoda, mille projektlahendus on sedavõrd uhke, et selles võiks tegutseda administratiivaparaat, klubi või kino, mitte tootmistsehh.
Eksperimentaaltöökoda, kus omal ajal toodeti kasvandusinventari kogu NSV Liidule, väärib tähelepanu sobimatu juurdeehitise kiuste. Ja veel nüüdki, kui aeg on närinud kohati auklikuks ebakvaliteetsed fassaaditellised, näitavad hoonet kaunistavad konsoolkapiteeliga lõppevad tellispostid, kui palju oli karusloomakasvandusel ehitusvõimalusi näiteks keskmise sovhoosiga võrreldes.
Hoone projekteerija on Harry Šein, ehitusinseneri töö on Ilme Palult, keda Pärnus teatakse ehk rohkem linnavalitsuse ehitusjärelevalve teenistuse kauaaegse juhatajana.
Karusloomakasvanduse asulast Valgeranda sõites tegime peatuse Audru mõisapargis, kus on mitu muinsuskaitsealust objekti kaugematest sajanditest, kuid läinud sajandil kerkinud hoonetest pälvib tähelepanu Audru kolhoosi söökla-haldushoone. Selle on aastail 1973–1977 projekteerinud Valve Pormeister, arhitekt, kelle tähtteoste hulka kuuluvad näiteks lillepaviljon Tallinnas ning laululava ja -väljaku kujundamine.
Kultuuriväärtuslikku tähelepanu äratab Audru sildki, mis Lankotsa andmete järgi on Eesti esimesi raudbetoonsildu. See on ehitatud 1910. aastal ja väärib kunstiteadlase arvates riikliku mälestisena kaitse alla võtmist.
Valgeranna mändide alla rajatud Eesti NSV ministrite nõukogu puhkebaas, mis koosneb mitmest avaral territooriumil hajali asuvast pilkupüüdvast hoonest, on Audru valla ja ilmselt kogu Pärnumaa kõige imposantsem 20. sajandi hoonestusala.
Algul oli tegu nõukogude väikevabariigi täitevvõimu vähemale ametnikkonnale ehitatud peresuvituseks mõeldud kohaga, mis kiiresti kasvas aga kõrgnomenklatuuri suvituskompleksiks, kuni selle headuse tabas rahva hulgas vihatud parteiliider Karl Vaino.
Esimesed suvemajad olid seal ühekorruselised ja lihtsad, kuni 1974–1977 kerkis sinna Meeli Truu projekteeritud saun-puhkemaja, mis meelitas kohale juba märksa suurema kaliibriga riigiisasid.
Saun püstitati liivaranna ja mändide piirile. Lankotsa hinnangul mõjub hoone futuristlikult.
“Maja on ääretult plastiline: ümarad nurgad, läbitöötatud detailid,” kirjeldas Lankots. “Sümmeetrilise plaaniga hoone keskse osa moodustab laevalgustusega kaheksanurkse basseiniga saal, millega liituvad saunaruumid, baar ja puhketoad.”
Saun on ehitatud samas arhitektuurses laadis nagu üsna lähedal asuv puhkekompleksi kino, mille Truu projekteeris aastail 1975–1979.
Nii sauna kui kino katab puitlaudis.
Meeli Truu on projekteerinud Pärnus näiteks Strandi hotelli hoone (1985), mis nüüdseks on ümber ehitatud, ja Tervise sanatooriumi vana osa (1975).
Valgeranna kompleksi ehteks on 1980. aastal valminud suur puhkemaja, mida kutsuti projekteerima Raine Karp, Eesti üks kuulsamaid arhitekte.
Karp on ehitanud elamuid Mustamäele, tema käsi on mängus olnud Tallinna linnahalli projekteerimisel ja Sakala keskuse kavandamisel, mis nüüdseks on maatasa tehtud, mistõttu programm “20. sajandi arhitektuuri kaitseks” Eestis üldse käivitati ja mispärast meie matk Pärnumaa arhitektuuriväärtusi pidi alguse sai.
Puhkebaasi ehib monumentaalne keerukalt konstrueeritud kivist hoone, kus valdav viimistlusmaterjal on punane tellis. Maja fassaad mõjub oma täisnurksete vormide ja liigenduste tõttu raskepäraselt ning peegelduvate klaaside ja kaarjate aknaavade tõttu ühtlasi õhuliselt. Seevastu fassaadi esimene korrus oma väikeste aknaavadega meenutab kindlust.
“Ainulaadne hoonetüüp – nomenklatuuri puhkekodu,” iseloomustas Lankots. “Hea näide nõukogudeaegse ehituspoliitika vastuolulisusest, tüüpilisest arhitektuuripraktikast radikaalselt erineva keskkonna ja ruumi loomisest.”
Hoone hakkas EKP keskkomitee I sekretärile Karl Vainole sedavõrd meeldima, et riigi esimene mees käis siin puhkamas, tegemata numbrit sellest, et tegelikult ehitas maja täitevladvik, mitte selle kohal trooninud kommunistliku partei võim. Vaino suvilaks seda kompleksi kutsuma hakatigi.
Tollal, kui riigi tähtsad perekonnad Valgerannas suvitasid, ümbritses hoonekompleksi võrkaed ja territoorium oli valve all.
Siinkohal tasub märkida, et kui Pärnu KEK, mis kõnealuse inimlikku komöödiat meenutava kompleksi ehitas, tahtis oma firma töötajatele mere äärde püstitada puhkebaasi, tuli tal selleks luba nõutada Moskva tutvuste kaudu. Pärnu KEKi puhkebaas kerkis Lepaninale, kus praegu asub hotell.
Erastatud on Valgerannagi puhkekompleks ja selle peahoones tegutseb nüüd samuti ilus hotell Villa Andropoff.