Turvalisusest Pärnu linnas

, Pärnu linnavolikogu liige
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Ranno Künnap.
Ranno Künnap. Foto: PP

Jälle kord on aastavahetuse kurva sündmuse valguses, kus tööd tegev taksojuht sattus kaakide rusikaviha alla, kerkinud teravalt päevakorda turvalisuse küsimus Pärnus. Ja jälle kord väärib Pärnu õnnetul kombel ebameeldivat “peksupealinna” nimetust.

Kõige selle taustal on pisut kummastav lugeda linna politseijuhi arutlusi, et meil on kõik hästi (vt Tõnu Kivis, “Turvatunne ja turvalisus”, PP 11.01).

Pärnakad, kodanikud, linnaelanikud on minu poole pöördunud küsimuste ja ettepanekutega, milleks Kadrioru lossi jääkeldrisse kokku tulla pole tarvis.

Edastangi need küsimused-arvamused, mida tavalised turvalisuse pärast muretsevad linnakodanikud on linnavolinikule esitanud.

Valusad küsimused

Esiteks küsimused. Turvalisus kesklinnas. Pärnus asub mitu ööklubi, mida võiks paiknemiskoha järgi nimetada omalaadseks Bermuda kolmnurgaks: A.P.T.E.K., Mirage ja Coco-Loco. Ei, selles kolmnurgas ei kao lennukid ega laevad. Selles kolmnurgas toimuvad nädalavahetustel kaklused.

Lühidalt öeldes võib tavakodanik selles kolmnurgas labaselt ja põhjuseta peksa saada. Kas selle tõdemiseks peab politsei korraldama uuringuid? Usun, et mitte. Kuid see teadmine ei lohuta õnnetuid kannatanuid, kes selles piirkonnas paiknevaid meelelahutusasutusi külastades rusikakangelastele ette jäävad.

Turvalisus tänavail. Tänavaröövid, niinimetatud kotijooksud ja teised pahateod, mida sooritatakse Pärnu pimendatud tänavatel.

Praegune linnavõim valis omal ajal kokkuhoiuks kõige libedama tee, uulitsate pimendamise, seades ohtu inimeste turvalisuse. Keda huvitab, kas põleb viis valgustit või hoopis üks?

Kuid on ju kurikaelal pimedas kordi lihtsam kui hästi valgustatud tänaval rebida memmekeselt käekott säästudega, trennist naasvalt noorukilt haarata mobiil ja taskuraha. Järelikult, kurjamit huvitab. Siin saab vaid nentida: hea, et valimiste valguses taastub valgus tänavailgi.

Vargused korteritest, eramutest. Nii mõnigi erasektoris leiba teeniv endine kõrge politseiametnik on nentinud, et uued ja noored politseijuhid ei pööra piisavalt tähelepanu välipolitseile, mille koosseisu kuuluvad konstaablidki.

Pangem käsi südamele ja mõelgem: kes teab ja tunneb oma elurajooni piirkonnakonstaablit?

Enamgi veel, kes on seda konstaablit ihusilmaga näinud piirkonnas ringi liikumas ja inimestega vestlemas? Kuidas muidu saab politsei teadmised narkourgaste ja -müügipunktide kohta, mis on paljus korterivarguste, pisivarguste, autorüüstamiste ja teiste kuritegude taimelava? Aga inimesed ju teavad neist.

Kõike eespool toodut silmas pidades on lootuse kaotanud ja varguste või peksmise ohvriks langenud pärnakate pahameel lihtsalt mõistetav. Millised oleksid lahendused?

Võimalikud lahendused

Lahendusi on meil hädasti tarvis. Nüüd on õige aeg lüüa häirekella.

Pärnut väisanud austria ajakirjanik juba täheldas riigi ühes suurimas meediaväljaandes, et Pärnu on näinud paremaid päevi.

Ei nuta ma siinjuures taga munitsipaalpolitseid, kuigi sellest oleks vahest abigi. Eriti, kui arvestada asjaolu, et linna korrakaitseteenistus dubleerib edukalt omaaegse mupo ülesandeid.

Lahendusi peaksid pakkuma linna- ja riigivõim üheskoos. Paikusel asub politsei- ja piirivalvekolledži kool, mille kadette oleme näinud suvel tänavatel patrullimas.

Kas poleks linnal mõistlik kooliga saavutada kokkulepe, et jalgsipatrullid aitaksid tagada linnas suurema turvalisuse vähemalt sügisestel, talvistel ja kevadistel nädalavahetustel? Või kardab keegi, et tuntud “peksuklubi” vahele jäävad politseinikud tekitavad järjekordse skandaali?

On inimesi, kes õhtutundidel väldivad niinimetatud Bermuda kolmnurga piirkonda. Vältimist põhjendatakse tõdemusega, et Rüütli tänava see osa on peksuklubide kontrolli all. Seda teavad pärnakad uuringutetagi.

Sinine silmaalune, kadunud rahakott ja mobiil või lõhutud auto on selgeimad „uuringud“, mis linnarahvani jõuavad. Oma kulu ja kirjadega.

Ja veel kord koostööst. Kuigi Tallinna linnavõimu nimetamine mõjub paljudele kui punase rätiku näitamine härjale, ei tasu unustada omaaegset praktikat, mida pealinnas rakendati selle lühikese aja vältel, kui Edgar Savisaar oli siseminister.

Nimelt saadeti kabinetipolitseinikud tänavatele. Turvalisuse tagamiseks. Lisatasu eest.

Kas Pärnu ei võiks nagu toonane Tallinn leida omapoolset, täiendavat rahastamist lisapatrullide jaoks esialgu vähemalt nädalavahetustelgi?

Märksõnad

Tagasi üles