Purjetaja Marjaliisa Umb osales jaanuari algul Ebavere võistlusel “Winter Extreme Rogain,” kolme nädala pärast paneb ta end proovile Tartu suusamaratoni pikal distantsil.
Marjaliisa Umb naudib uusi väljakutseid
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
“Kui mullu selgus, et me olümpiaregatile ei pääse, võtsime aja maha,” rääkis koos õe Elisega 470- klassi svertpaadil seilav Marjaliisa Pärnu Postimehele. “Elasime pool aastat normaalset elu, tegime üldfüüsilist trenni ja startisime vaid kodumaistel võistlustel. Talve tulekuga hakkasin rõhku panema suusatamisele, sest mõõdukas koormus annab palju energiat.”
Mida kujutas endast talvine ekstreemvõistlus Ebaveres?
Kolmeliikmeliste võistkondade eesmärk oli kuue tunniga läbida võimalikult palju kaardile kantud kontrollpunkte, kokku oli neid 30. Meie seltskond, kuhu kuulus veel õde ja üks Tartu treener, läks rajale joostes, kuid paljud võistlesid suuskadel või jalgrattal.
Meil läks päris hästi, saime 122 tiimi seas 35. tulemuse ja naiste arvestuses olime neljandad. Olen seda ala harrastanud väikestviisi juba viis aastat.
Sel nädalavahetusel on Tartus talvise triatloni Euroopa meistrivõistlused. Kas teid näeb seal stardijoonel?
Meil oli õega algul plaan minna võistlema küll, kuid siis leidsime, et talvine jalgrattasõit pole see õige ala. Seetõttu otsustasime, et triatlonile ei lähe.
Muide, soojal ajal meeldib mulle nii triatonidel kui duatlonidel väga rattaga sõita. Tänu heale võhmale teen rattasadulas selle tasa, mille ujumises ja jooksus kaotan. Täispikal triatlonil pole ma ennast seni veel proovile pannud, kuid kavatsen seda kindlasti teha.
Kui palju kilomeetreid või tunde olete sel talvel suusaradadel kogunud?
Ei ole täpset arvestust pidanud. Tavaliselt käin kolm–neli korda nädalas suusatamas. Päevanorm on 18–20 kilomeetrit, aga nädalavahetustel teen pikema trenni. Meil on tore kamp, kuhu kuuluvad elukaaslane Sven ja tema sõber. Lausmaal liueldes olen neist kiirem, aga tõusudel, kus maksvusele pääseb meeste ramm, jään veidi maha.
Tartu maratonile lähen teist korda, seekord sõidan pikal distantsil. Tegelikult on see paras naljanumber, sest stardin viimases grupis ja mul pole peale lõpetamise muud eesmärki. Lähen lihtsalt ennast proovile panema ja suurt seltskonda fännama.
Mis vägi ajab teid ekstreemsetes oludes ennast proovile panema?
Olen väikest viisi adrenaliinisõltlane. Mulle meeldib oma võimete piire aeg-ajalt kombata, aga eriti hindan võistlusi, kus edu ei taga pelgalt kuiv tampimine, vaid peab ka ajurakke kasutama.
Arvan, et järgmine suurem väljakutse on mulle 24 tundi kestev rogain. Muide, meie tiimis võistlev tartlanna on startinud ööpäeva kestnud rogaini maailmameistrivõistlustel Tšehhis.
Kas näeb teid õega eeloleval suvel taas 470-klassi paadil seilamas?
Ikka näeb, võistluspaat on meil alles ja suvel kavatseme täie jõuga trenni teha ning startida nii kodus kui rahvusvahelistel tiitlivõistlustel. Eestis on meie konkurendid mehed, sest naiste hulgas ei ole see paadiklass populaarne.
Ühemehepaatidel jahib Eesti meistrimedaleid üle poolesaja roolimehe, kuid teie klassis on tavaliselt stardis alla kümne paadi. Miks on see nii?
470-klass on meeskonnaala, kus paatkonna mõlemad liikmed peavad ühes suunas mõtlema ja olema valmis eesmärgi nimel palju ohvreid tooma.
Tehniliselt on kolme purjega paati juhtida üpris keeruline. Edu saavutamiseks tuleb teha palju tuima tööd, enne kui õige paaditunnetuseni jõuda. Samal ajal on maailma tippseltskonnas konkurents äärmiselt tihe, viimastel hooaegadel on vähemalt 15 riigi naiskonnad medalikohtadele pretendeerinud.
Kui kõrgeid eesmärke olete purjetamises enda ette seadnud?
Olen optimist ja vaatan tulevikku positiivse pilguga. Kindlasti hakkame jahtima 2016. aasta olümpiaregati pääsmeid. Praegu hoiame õega vaimu tugeva värskes õhus liikumise ja mõõduka sportimisega.