Pärnu Vanalinna põhikool osaleb koos koolidega Portugalist, Türgist ja Itaaliast 2012. aasta septembrist koolidevahelises Comeniuse projektis.
Comeniuse projekt viis Vanalinna kooli Portugali
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Projekt, mille nimi või akronüüm on C.O.D.A.C. (Commitment – pühendumine, Offending – kuritegevus, Dropout – koolist väljalangemine, Aspirations – pürgimused, Citizenship – maailmakodanikuks olemine), sai tegelikult alguse Sitsiiliast. Nimelt tehti mulle 2011. aasta detsembris ettepanek osaleda Comeniuse kontaktseminaril Sitsiilias Taorminas. Seminari eesmärk oli leida koostööpartnereid, kellega koos kirjutada projekt. Ülesanne sai täidetud, projekti rahastas Euroopa Liit ja tänavu jaanuaris toimuski esimene reis Portugali.
Mitte ainult priimustele
Meie projekti eesmärk on õpilaste sotsiaalsete oskuste (soft skills) arendamise kaudu nende õpimotivatsiooni ja enesehinnangut tõsta. Projekti sihtgrupp on 13–15aastased õpilased (7.–9. klass). Meie projekti eripära on see, et anname ka madala õpimotivatsiooni ja enesehinnanguga, käitumisprobleemidega ja loomupäraselt tagasihoidlikele õpilastele võimaluse osaleda projektis, et tõsta nende enesehinnangut, aktiivsust ja huvi õppimise vastu.
Enne reisi täitsid kõik sihtgruppi kuuluvad õpilased elektroonilise küsitluse, kus uuriti nende sotsiaalset tausta (perekond, majanduslik olukord, kool, rahulolu oma sotsiaalsete oskuste, isiksuseomaduste, õpimotivatsiooni ja enesehinnanguga jne). Küsitluse tulemuste põhjal tehakse kõikide partnerkoolide võrdlev analüüs. Tulemas on veel projekti logo konkurss ja videote tegemine sotsiaalsete oskuste kohta. Iga kool peab enne partnerkoolide külaskäiku koostama ja välja andma ingliskeelse reisiteatmiku oma linna ja riigi kohta.
Aktiivselt tegutseb projektis 25 õpilast, kelle hulgast valisime võistluste ja konkursside tulemusel välja kõige tublimad ja aktiivsemad, koos õpetaja Malle Šalda ja nende õpilastega saigi ette võetud reis Portugali Fatima linna.
Hulgaliselt esimesi kogemusi
Reis sai alguse 7. jaanuaril Riia lennujaamast, kust vahepeatusega Frankfurdis suundusime edasi Lissaboni. Nii mõnigi õpilane lendas elus esimest korda lennukiga. Kahjuks jäi Lissabon avastamata, sest pidime edasi suunduma väikelinna Fatima poole, mis asub poolteisetunnise bussisõidu kaugusel pealinnast põhja suunas. Bussijaama jõudmiseks tuli kasutada metrood, mis jällegi oli paljude jaoks esmakordne kogemus. Kohale jõudsime õnnelikult väikeste viperustega, kuid kõik see on ühe põneva reisi puhul kohustuslik.
Portugal tervitas meid kevadiselt sooja ilmaga. Kui Eestist lahkusime miinuskraadide ja hirmsa libedaga, siis oli tõepoolest ääretult meeldiv nautida kevadiselt sooja ilma linnulaulu, viljakandvate sidruni- ja mandariinipuude, palmide, rohelise muru ja õitsvate aaloedega. Kohaliku kooli vastuvõtt oli niisama soe. Meie Portugali sõbrad olid uhketes pidulikes koolivormides kogunenud kooli ette meid tervitama. See oli väga armas ja südantsoojendav. Koolivorm koosnes mustast ülikonnast poistel ja sama värvi kostüümist tüdrukutel, mida kaunistas väga ilus heleroheline lips. Koolil on ka igapäevane koolivorm, milleks on tumesinine kooli logoga sviiter, T-särk ja isegi jope.
Kool, mis meid võõrustas, asub Fatima kesklinnas. Kooli ametlik nimi on Portugali keeles Escola de Hotelaria de Fatima, mille võib lühidalt kokku võtta sõnadega „era-ametikool, kus õpitakse hotellindust" (kokad, kelnerid, ettekandjad, retseptsionistid jne).
Pärast võõrustajate tervitussõnu ja kõikide partnerkoolide koordinaatorite sõnavõtte näidati meile Power Pointi esitlust koolist, seejärel suundusime koolimajja ringkäigule. Eriti meeldisid meile kooli väga kauni haljastusega sisehoov, erksavärvilised seinad, kooli restoran ja peahoonest eraldi väikese künka otsas asuv kooli baar/puhvet, kus meiegi saime kohvitassi taga juttu puhuda, õues päikesekiiri ninale lasta ja linnulaulu nautida.
Kool keset usukeskust
Fatima on Portugali usukeskus. Legendi järgi olevat 1917. aasta 13. mail Fatima kolm lambakarjusest last (kaks tüdrukut ja üks poiss) näinud Neitsi Maarja ilmutust. Neitsi Maarja ilmutanud ennast järgnevatelgi kuudel samal kuupäeval ja 13. oktoobril ilmutanud ta ennast kuni sajatuhandelisele rahvahulgale. Kõik need inimesed olevat näinud erilist päikesevarjutust (tuntud kui päikeseime). Mitmed Neitsi Maarja edasised ettekuulutused läksid tõeks (näiteks esimene maailmasõda ja paavst Johannes Paulus II mõrvakatse 1981. aasta 13. mail). Hiljem ristiti Neitsi Maarja ümber Fatimaks ja teda peetakse kogu Portugali pühakuks.
Fatimast sai Portugali religioosne keskus, kuhu on ehitatud võimas pühamute kompleks. See koosneb hiigelsuurest väljakust, mille ääres on peakirik, mitu väiksemat pühakoda ja basiilikat, modernne kirik paavst Johannes Paulus II kujuga. Igal aastal 13. kuupäeval (alates maist kuni oktoobrini) koguneb sellele väljakule tohutu hulk palverändureid ja turiste. Vaatepildi võimsus pidi olema võrreldav Vatikani peaväljakul toimuvaga. Viimasel õhtul enne Fatimast lahkumist käisime seal ja igaüks süütas küünla, soovides midagi head ja ilusat.
Samal õhtul olime tunnistajaks ühele kummalisele vaatepildile. Kahe väikse lapsega perekond kõndis põlvedel mööda kivist rada ühe pühakoja juurest teiseni, samal ajal palveid lugedes. Meile oli see väga võõras, kuid enneolematu kogemus.
Kummaline oli seegi, et linna tänavatel ei olnud üldse näha inimesi (nägime vaid kooliõpilasi, nunnasid ja teetöölisi), kuigi linnas elab ligi 8000 elanikku. Elu kees vaid meie koolimajas ja selle ümbruses. Kuid 13. kuupäeval pidavat linn olema rahvast täis ja kõik hotellid välja müüdud.
Sisutihedad päevad
Projekti raames toimus meil hommikupoolikuti huvitavaid loenguid ja esitlusi. Kõigile meeldis väga Power Pointi esitlus teemal „Soft skills“, mis esitati väga emotsionaalselt, kaasahaaravalt ja lõbusalt. Õpilastele korraldati workshop’e ja teisi praktilisi tegevusi, kus nad said proovile panna oma suhtlemis- ja meeskonnatöö oskusi.
Üheks tegevuseks oli rahvusvahelistes gruppides söögikordade ettevalmistamine. Meile anti selga kokkade valged riided ja gruppides tuli ette valmistada suupisteid (võileivad, puuviljataldrikud). Mõni õpilane pandi pidulikuks lõunaks lauda katma. Kõik need tegevused olid nauditavad ja lõbusad. Õpilased said palju võõrkeeles suhelda.
Meile tutvustati kohalikku kultuuri ja ajalugu. Pealelõunati oli tihe programm. Korraldati väljasõite, et saaksime tutvuda kohalike vaatamisväärsuste, ajaloo- ja kultuuriobjektidega. Külastasime kuulsaid Mira d’Aire’i paekivikoopaid, keskaegset Ouremi lossikompleksi, Unesco kaitse all olevat väga unikaalset ja suursugust Batalha kloostrit. Aga kõige suurem elamus oli siiski Nazare linn Atlandi ookeani ääres. Nii mõnigi õpilane proovis jalgupidi sisse ronides ookeani ära. Õnneks ei jäänud keegi haigeks. Oli kuidagi eriliselt võimas tunne seista üleval kaljul ja nautida all mühisevat hiigelsuurt ookeani, kaunist liivaranda ja imeilusat suvituslinna. Minu jaoks oli see meie reisi tipphetk.
Ärasõidueelsel päeval korraldati meile pidulik lõunasöök kooli restoranis. Istusime kõik pika valge linaga kaetud laua taga ja meid teenindasid selle kooli õpilased – tulevased kelnerid. Söögid olid väga maitsvad ja loomulikult sama kooli kokaõpilaste valmistatud. Peeti kõnesid, jagati kingitusi ning tunnistusi ja kõikide koolide esindajad andsid intervjuu oma muljete kohta Portugalist.
,,Oleme kõik Portugali armunud. Meil on siin olnud väga mõnus, huvitav ja põnev. Oleme nautinud siinset kaunist loodust, vaatamisväärsusi, toitu ja sooja ilma. Inimesed on olnud erakordselt lahked, abivalmis, soojad ja südamlikud. Meile meeldib siinne emotsionaalsus ja avatus. Tahaksime kindlasti Portugali tagasi tulla.“ Umbes nõnda rääkisin mina. Ja kõik see on absoluutselt tõsi. See oli tõepoolest erakordselt tore reis väga meeldivate reisikaaslastega. Portugali inimeste soojus jääb meid veel pikaks ajaks soojendama siin külmas Eestimaa talves.
Aga järgmine reis on juba mais ja seekord veel soojemale maale – Türgisse.
8.c ja 8.a õpilaste muljed reisist
Karl-Heinrich Rootsi arvates oli reis põnev ja huvitav, mitte kordagi ei tekkinud igavust. Temale meeldisid kõige rohkem Mira d’Aire’i paekivikoopad, sest midagi sellist polnud ta oma elus varem näinud.
Kätriin Taal arvab, et reisi ei tee heaks ainult see koht, kuhu sõidad, vaid need inimesed, keda seal kohtad ja tundma õpid. Tema jaoks oli hämmastav, kui avatud ja soojad on Portugali inimesed (ja loomulikult teistegi partnerriikide, Türgi ja Itaalia inimesed). Ta leidis sealt palju uusi tutvusi, mis tema arvates võivad kesta kogu elu.
Marten Mumma jaoks oli kõige huvitavam vaadata Portugali inimesi, sest temaga võrreldes – Marten on väga pikka kasvu – on nad kõik väga lühikesed. Veel meeldis nende puhul see, kuidas nad tahtsid kogu aeg rääkida, näidata ja aidata. Teda hämmastasid apelsini- ja sidrunipuud, mida ta nägi elus esimest korda. Ja palmid olid veel ilusamad, kui ta oli osanud endale ette kujutada. Talle meeldis igaõhtune muljete jagamine koos õpetajatega. Tore oli kuulata, kuidas kõik rääkisid, mis neile tol päeval meeldis. Kuid kõige toredamaks peab ta meie oma reisiseltskonda ja arvab, et selle seltskonnaga võiks koos isegi luurele minna.
Chrystal-Katriin Koptile meeldis ekskursioon Mira d’Aire’i koobastesse. Koopad olid tema arvates müstilised ja lummavad. Samuti meeldis talle Batalha klooster, mis meenutas oma välimuselt Sigatüüka kooli Harry Potteri raamatutest. Kuid kõige rohkem võlus teda Portugali juures see, kui avatud ja sõbralikud inimesed olid. Tänaval kõndides naeratas peaaegu iga möödakõndija, mis tegi tuju rõõmsaks. Ta sai paar head sõpra, keda loodab peagi Pärnus kohata.
Karoliine Ausi arvates oli reis Portugali imeline ja kordumatu. Sellist reisi ei koge enam kunagi. Nii tore oli saada uusi sõpru hoopis teisest rahvusest, kellel on teistsugused kombed ja tavad. Peale sõprade sai ta reisilt palju uusi teadmisi. Inglise keeles suhtlemine ei valmistanud talle raskusi, kuid reisil koges ta, et sõnadetagi on võimalik suhelda. Üks Türgi õpetaja ei osanud sõnakestki inglise keelt ja suhtles viipekeeles. See oli naljakas, kuid oli arusaadav, mida ta öelda soovis.
Niisama rahul olid reisiga ka Maria Raba, Romet Tiitsaar ja Artur Tuttar.