30 meetrit kukkumist langevarjurit hobi vahetama ei pannud

Pärast lennukist väljumist kogetav vabalangemine on langevarjurite kinnitusel võimas tunne. Foto: Erakogu

Pärnu neiu Triinu Kollamaa (22) armus langevarjuhüpetesse esimese korraga ja tema kirge ei suutnud jahutada ränk õnnetuski, mis ta 1,5 kuuks voodisse aheldas.

2005. aastal toimus Pärnus järjekordne langevarjurite suvine kogunemine “Parasummer”, mille ajal on kõik soovijad saavad tandemhüpet proovida.

“Mu isa tegi vennale tandemhüppe välja ja uurisin siis, kas oli vägev ja kas ikka tasub minna,” meenutas neiu. “Vend arvas, et tasub ikka, nii tahtsin ka minna – isa maksis ära, läksin lennuväljale kohale ja hüppasin.”

Õhus võetakse erinevaid asendeid

Triinu oli kogemusest sellises vaimustuses, et tegi paari päeva pärast otsa kohe teisegi tandemhüppe.

“Kõige rohkem meeldib see tunne – sa justkui kukud lihtsalt auku, see vabalangemine,” kirjeldas Kollamaa. “Enne, kui istud lennukis, vaatad aknast paistvat vägevat panoraampilti ja mõtled, et varsti hüppad välja. Miks peaks üldse tahtma keegi lennukist välja hüpata? Kogu see tunne on ainulaadne.”

“Parasummerilt” sai näitsik sellise emotsiooni, et läks järgmisel kevadel 15aastasena esimesel võimalusel Tallinna Eesti langevarjuklubisse koolitusele. Langevarjurite algkursus koosneb teooriakoolitusest ja praktilistest harjutustest. Õpilased saavad instruktorilt kogu teabe, mida neil on vaja esimeste hüpete turvaliseks sooritamiseks. Tehakse kirjalik eksam ja varuvarjuprotseduuride harjutused õpperakmetes. Pärast seda saab kursuse läbinu teha kohe oma esimesed hüpped 1500 meetri pealt. Sealjuures tõmbab langevarju lahti lennukis olev instruktor.

Et tunda vabalangemist ja tegutseda õhus iseseisvalt, tuleb langevarjuril läbida teinegi algkoolitus. Siis võib ta hüpata juba 3500–4000 meetri kõrguselt ja vabalt langeda umbes minuti jagu, kuni tuleb langevari avada. Vabalangemises moodustatakse õhus kujundeid ja neis omakorda püstitatakse rekordeid.

“Kui hüppad lennukist välja, siis langed nii kaua, kui saab,” märkis Kollamaa. “Õhus tundub, nagu langeks viis minutit, tegelikult on see aeg 50–60 sekundit. Hiljemalt kilomeetri kõrgusel tuleb langevari avada. Selleks on käel kõrgusmõõdik, mida jälgid kogu aeg. Saab panna ka kiivri sisse seadeldise, mis hakkab õigel ajal piiksuma. Kui lähed piirist üle, siis avaneb automaatselt varuvari. Aga see läheb hüppajale kallimaks, sest varuvarju pakkimise eest tuleb eraldi maksta.”

Kollamaa selgitusel väiksemate kujundite moodustamiseks maal mingit eritrenni ei tehta. On vaid rullikud, millega saab maal asendit proovida, jälgida käte-jalgade asendit. “Kui üks käsi on teisest kõrgemal, lähed kohe õigest asendist välja,” teadis Kollamaa.

Füüsiline seisund peab olema selline, et hüppaja suudaks kanda kaht langevarju, mis kaaluvad kokku pea 15 kilogrammi.

Vabalangemises võib tema kinitusel olla aga mis asendis soovid. “Mõnele meeldib näiteks kõhuli langemine, siis pöörad end seal ja teed kukerpalli või hoopis istud õhus,” seletas ta. “Hakkasingi kõige lõpuks istuli asendit õppima, aga ei saanudki seda täiuslikkuseni. Õhus saab edasi-tagasi liikuda. Oled kõhuli ja siis sirutad jalad välja või tõmbad enda poole ja teed kätega sama. Siis vastavalt kas liigud ette või taha. Samamoodi saab kaashüppajate suhtes üles-alla liikuda.”

Kui langevarjurid lähevad kujundeid tegema, arutatakse tegevusplaan maal läbi ja harjutatakse asja näitlikult, kuid põhitrenn toimub siiski õhus.

Hüppamine võtab aega

Eesti langevarjuklubi peamiseks hüppekohaks on Rapla Kuusiku lennuväli ja aktiivselt hüpatakse maist oktoobrini.

“Hüppamist takistavad kõva tuul, vihm ja madalad pilved,” nentis Kollamaa. “Ükskord hüppasin rahesse, ei olnud väga meeldiv. Ikka päris valus oli.”

Hüppaja kannab kombinesooni, kiivrit ja kaitseprille. Esimene on pigem riiete kaitseks, sest suvel on langevarjurid ju hüpanud suisa pesu väelgi.

“Mõned hüppajad eelistavad kogu nägu katvat kiivrit, aga algajatel seda ei ole ja põsed saavad natuke kannatada,” rääkis Kollamaa. “Eelistasingi hüpata nägu mittekatva tavalise kiivriga, sest siis tunned näol õhu jõudu. See on omaette elamus. Kombe lasin endale spetsiaalselt õmmelda, sest tahtsin, et see oleks roosa.”

Kollamaa veetis 2006. ja 2007. aasta suvel sisuliselt kõik nädalavahetused koos isaga Raplas ja tegi mõlema suve jooksul hinnanguliselt 60 hüpet.

“Võib lihtsalt hüpata ja nautida, aga alguses tahad ju ikka kõik endale selgeks teha – kuidas kujundites olla, õhus igasugu asju teha, proovid kellegagi koos hüpata,” kirjeldas neiu. “Näiteks hüppad kellegagi koos lennukist välja, kätest kinni. Siis teeme ringe, tema keerab, mina võtan tal küljelt kinni. Videotest olen näinud näiteks, et üks istub ja teised on tema peal. Kõikvõimalikke kujundeid saab õhus teha.”

Langevarjuri päev möödub Raplas aga suures osas hüppekorda oodates.

“Esmalt paned end hüppenimekirja, siis läheb aega, kuni lennuk seatakse valmis, siis paned varustuse selga,” loetles Kollamaa. “Olenevalt lennukist läheb 3,5–4 kilomeetri peale kuni pool tundi. Siis hüppad. Umbes minut on vabalangemist ja siis umbes viis minutit tuled langevarjuga. Siis kõnnid pakkimismatile, kus pakid umbes kümme minutit oma langevarju. Nii läheb ühe hüppe peale ikka tund ära. Siis jälle ootad pikalt järgmist hüpet. Lõpuks teed päevas viis-kuus hüpet. Aga seal on väga lahe seltskond, nii ei ole ootamises midagi hullu.”

Langevarjuhüpped ei ole just odav lõbu, kuid sellele leidis Kollamaade pere üsna omapärase lahenduse. Koos tütrega Raplas käinud Triinu isa Uno õppis selgeks langevarjude pakkimise ja teenis pakkimisega tasa hüpetele kulunud raha. Kuigi Uno Kollamaa ei ole oma elus teinud ühtki langevarjuhüpet, sai temast paariks aastaks Eestis kõige rohkem langevarje pakkinu.

“Kas ma homme saan ikka hüpata?

Hüpetest vaat et sõltuvusse sattunud Triinu alustas 30. mail 2008. aastal oma kolmandat hooaega langevarjurina. Ta oli juba teinud mõned hüpped, kui maandus tol õhtul viimast korda.

“Tulin alla langevarjuga, vaatasin, et maandumisrada on ilusti ees, olin lõpusirgel, kui järsku tuli ülevalt teine langevarjur jalgadega minu langevarjule sisse,” kirjeldas Kollamaa. “Keegi ei tea, miks ta mind ei näinud. Minu langevari läks kohe spinni. Mäletan, et seal midagi keerles ja siis olin põmaki maas. Öeldakse, et kukkusin umbes 30 meetrilt või veelgi kõrgemalt alla. Vari väga vähe kandis. Ma ise väga ei mäletagi seda.”

Kollamaa kaotas mõneks ajaks teadvuse ja kui ta taas silmad lahti tegi, oli neiu kaaslastest ümber piiratud.

“Olin šokis, ei saanud üldse aru, et mul midagi viga oleks,” meenutas ta. “Mõtlesin, ega ma midagi valesti ei teinud, et ma siin niimoodi laman? Kas homme-ülehomme ikka hüpata saan? Siis öeldi, et võta nüüd rahulikult asja, sul sai jalg natuke viga. Ja siis tuli juba kiirabi.”

Kollamaa paremal reiel oli õnnetusest lahtine luumurd – luu oli kolmest kohast katki. Peale selle tuvastati tal haiglas ristluumurd.

Esimesed 1,5 nädalat veetis neiu haiglas, pärast seda transporditi ta koju, kuid voodihaige tuli olla juuli keskpaigani. Järgmised 1,5 kuud veetis tüdruk taastusravis käimist õppides.

Õnnetus Triinult hüppetuhinat ära ei võtnud. “Lihtsalt see vabalangemine on nii võimas,” õhkas ta.

Hüppamisele tõmbasid kriipsu peale hoopis meedikud, kes ei lubanud tüdrukul õnnetusele järgnenud aastal sellele mõeldagi. Taas hüpata sai Kollamaa 2010. aastal Pärnus toimunud “Parasummeril”.

“Praegu lõpetan Tallinna tehnikaülikoolis logistika eriala ja suvel on mul kahjuks muid tegemisi nii palju, et ei ole jõudnud enam hüppama,” nentis neiu. “Paar hüpet aastas mind ei köida, tahaks käia ikka suvi otsa igal nädalavahetusel nagu vanasti. Loodan, et see õnnestub taas järgmisel suvel. Aga tagasi lähen raudselt. Seal on lihtsalt nii lahe seltskond: nad käisid 2008. aastal isegi graafiku järgi mind haiglas vaatamas!”