Langevarjuriks võib hakata iga terve inimene

Naislangevarjurid püstitasid oma pesuhüpperekordi 2010. aastal Pärnus toimunud “Parasummeril”, hiljem on rekordi uuendamist seganud jahe ilm. Foto: Liis Narusk

Taevast langevarjuga alla sadada võib iga enam-vähem terve inimene, kelle kehakaal jääb saja kilo piiresse. Kuigi Eestist leiab maailma tippu kuuluvaid langevarjureid, takistavad siin alaga tegelemist ilm ja rahanappus.

Eesti langevarjuklubi pressiesindaja Annika Arrase teatel algab kõigi langevarjuriks saamise teekond algkoolitustel. Kes soovib proovida kogenud instruktoriga tandemhüpet, läbib lühikese juhendamise lennuväljal, kes tahab iseseisvalt hüpata, peab läbima põhjalikuma koolituse, millele järgneb eksam.

Iseseisva hüppamise koolitusi on kaht tüüpi – selline, kus esimesed hüpped tehakse 1500 meetri kõrguselt ja esmahüppaja eest avatakse vari, ja selline, kus pääseb kohe 4000 meetri kõrgusele vabalangemisse koos kahe langevarjuinstruktoriga.

Täpsemat infot koolituste kohta leiab igaüks Eesti langevarjuklubi kodulehelt internetist.

Talvel hüppavad külmapõlgurid

Arrase jutu järgi on Eesti langevarjurite peamiseks hüppekohaks Kuusiku lennuväli Raplas. “Hüppame igal nädalavahetusel maist oktoobrini,” rääkis ta. “Alustame, kui pinnas on kuiv, ja lõpetame, kui läheb liiga külmaks või ilmad vihmaseks. Talvel me peaaegu ei hüppa. Mõned julgemad, näljasemad ja kogenumad korraldavad üksikuid hüppeid. Alles eelmisel nädalavahetusel hüppas kolm langevarjurit Tallinna lähedale põllule väikeselt Cessnalt. Aga see on tõeline ekstreemsport, sest väga külm on.”

Igal suvel korraldab langevarjuklubi nädalase rahvusvahelise võistlus- ja treeninglaagri “Parasummer”, mis tänavu toimub juuli keskel Kuressaares.

Arrase kinnitusel peab iseseisvaks hüppamiseks olema korras inimese kuulmine ja nägemine. Südamehaigused või epilepsia seavad hüppamise kahtluse alla. Vaimne terviski on oluline.

“Väga kõrge vanuse puhul tuleks enne arstiga konsulteerida,” nentis Arras. “Aga rangeid piire siin tõmmata ei saa. Reeglina vaadatakse iga inimese terviseseisundit eraldi. Kaalupiir läheb umbes 100 kilo pealt ja sõltub sellest, millised piirangud on seatud langevarjule. Terve inimene hüppamise jaoks mingit eritrenni tegema ei pea.”

Üks hüpe maksab praegu iseseisvalt hüppavale langevarjurile 23 eurot. Kursusetasud sõltuvad valitud kursusest.

Arrase kinnitusel hüpatakse Eesti langevarjuklubis ainult kandilise ehk tiibvarjuga, mis koosneb neljast peamisest osast: rakmetega ranitsast, põhivarjust, varuvarjust ja avamisautomaadist. Peale varju vajab langevarjur kõrgusemõõtjat, kiivrit ja kaitseprille.

“Riietus võib olla lihtsalt sportlik, kuigi paljud langevarjurid õmblevad endale spetsiaalseid hüppekostüüme,” rääkis Arras. “Kogu varustuse saab rentida klubilt, aga kogenud hüppajad ostavad endale reeglina isikliku varustuse.”

Langevarjusport vajab ressursse

Arrase sõnade järgi on eestlaste seas arvestatav hulk maailmatasemel langevarjureid. “Eestlased on osalenud nii maailmarekordites kui maailmameistrivõistlustel,” teadis ta. “Eesti FS-4 kujundhüpete esindusvõistkond osales detsembris 2012 toimunud langevarjunduse maailmameistrivõistlustel Dubais.”

Langevarjuklubi pressiesindaja teatel on maailma eliiti kuulumine Eestis siiski raskendatud.

“Langevarjusport ei ole Eestis mingil moel rahastatud peale harrastajate enda rahakoti,” rääkis Arras. “Meil on väga heal tasemel langevarjureid, aga päris tippu jõudmiseks oleks vaja kordades rohkem raha või siis paremat kliimatki.”

Langevarjuri taset näitab Arrase teada see, kuidas ta suudab vabalangemisel talitseda oma keha.

“Tõsine langevarjusport algab siis, kui langevarjur on omandanud vabalangemises oma keha üle peaaegu täieliku kontrolli,” seletas Arras. “Kui tahab, keerab vasakule, kui tahab, teeb salto, kui tahab, seisab püsti. Loomulikult ei saavutata seda kõike kohe, vaid ikka järk-järgult üks harjutus korraga. Ühe harjutuse treenimiseks ühe hüppe jooksul on aega maksimaalselt 60 sekundit.”

Enim levinud võistlusalad langevarjunduses on FS (formation skydiving) ehk kujundhüppamine ja FF (freefly) ehk vabalendamine.

Esimeses üritatakse vabalangemise jooksul moodustada maksimaalselt palju eri kujundeid või tulla kokku ühte kujundisse järjest suurema inimeste hulgaga. Läinudsuvisel “Parasummeril” tehti uus Eesti rekord: ühes kujundis oli koos 23 eestlasest langevarjurit.

Vabalendamises ei ole kindlaid reegleid ja piiriks on vaid oma fantaasia. “Vabalendajad seisavad vabalangemises püsti, istuvad, on pea alaspidi vertikaalses asendis jne,” kirjeldas Arras. “Võisteldes hinnatakse nii harjutuste tehnilist sooritust kui artistlikkust. Vabalendajadki teevad rekordeid – näiteks, kui mitu langevarjurit tuleb pea alaspidi asendis kokku ühte kujundisse.”

Hinnatakse sedagi, kas kujund on moodustatud kõhuli lennates või pea alaspidi vertikaalses asendis. Viimane on Arrase kinnitusel tunduvalt raskem.

Kujundeid saab moodustada avatud varjude all või tiibkostüümides lendamiseski.

Põhitrenni teevad langevarjurid hüpates.

“Mida rohkem hüppad, seda paremini välja tuleb,” nentis Arras. “Muidugi tehakse kuivtrenni maa peal, selleks on olemas ratastel kriiperid – rula moodi alused, mille peal siis kujundeid harjutatakse.”

Arrase kinnitusel on langevarjuhüpped puhas nauding, mida peaks proovima igaüks.

“Üldlevinud vabandus mittehüppajate poolt on: „Ma tahaks hüpata küll, aga ma kardan kõrgust!“,” teadis Arras.

“Mina kardan ka kõrgust ja enamik langevarjureid samamoodi – viiekorruselise maja katuselt on ikka väga hirmus alla vaadata. Aga nelja kilomeetri kõrguselt lumivalgesse päikese käes sillerdavasse pilvevatti sukelduda on hoopis midagi muud. Maa on kaugel, tihtipeale seda ei näegi. Siin pole enam kõrgusekartusega midagi pistmist. See on puhas nauding!” märkis ta.

Eesti rekordid

* Novembris 2012 püstitas Eesti langevarjuklubi neljaliikmeline kujundhüppe võistkond Lupus Est Dubais toimunud maailmameistrivõistlustel Eesti kujundhüppe rekordi, tehes 35 sekundi jooksul vabalangemises 14 kujundit. Võrdluseks: maailmarekord on 56 kujundit.

* Mullu 21. juulil püstitasid langevarjurid Pärnus “Parasummeril” kaks uut rekordit. Esmalt saadi vabalangemises ühte kujundisse kokku 23 langevarjurit, hiljem püstitati naisterekord, kui ühe kujundi moodustas kaheksa naist.

* 2011. aasta suvel püstitas neli langevarjurit Venemaal Kolomnas rekordi pea alaspidi vertikaalses vabalangemises. Niimoodi langesid mehed 3000 meetrit.

* 2010. aastal suvel püstitas kaheksa õrnema soo esindajat Pärnus “Parasummeril” BonBon Lingerie naistepesus hüpates mitteametliku pesuhüppe rekordi.

Andmed: Eesti langevarjuklubi