Astrid Hindriks: Kitkumata kana ehk uuesti sillakoridorist

Astrid Hindriks. Foto: PP

Eelmise aasta lõpus jäi üks kana kitkumata. Kirjutasin artikli “Pärnu liiklusest ja poliitikute manipuleerimisest”(PP 13.12.2012), millele Pärnu Postimehe ajakirjanik Teet Roosaar kirjutas emotsionaalse vastuartikli “Kes maksab sillakoridori eest?“ (PP 19.12.2012).

Elame eelmises aastatuhandes

Pärnu ühissõidukiliiklus on jooksnud ummikusse ja juba aastatuhande vahetusel nägid Pärnu arhitektid ette, et see juhtub lähiaastatel. Seoses ühistranspordi liiklusskeemiga tuli välja, et pudelikael on Pika ja Vee tänava ristmik.

Ükskõik, kuidas ühissõidukid liikuma panna, jääb meie tänavavõrk autode ja busside kasvanud hulgale jalgu, elame ikka veel eelmises aastatuhandes. Kolmas sild on vajalik just ühissõidukiliikluseks, praegune sild jääks väikeautodele. Kui Pärnu panustab noorte perede elama asumisele Pärnus, tuleb võtta teadmiseks tänapäeva vajadused.

Peres on kaks autot, enam pole ühe pereliikme kohus lapsed lasteaeda või kooli ja naine tööle sõidutada, siis ise nibin-nabin õigeks kellaajaks tööle jõuda. Üks pereliikmeist võib Tallinnas töötada, teise lapsevanema kohustuste hulka jäävad siis lapsed ja oma töö. Kes elus rohkem jõuab, see rohkem nõuab. Ühissõidukid peavad tagama tõrgeteta liikumise kogu linna territooriumil eri asumite vahel.

Ajakirjanik ei oska näha, mis tasandil otsuseid vastu võetakse. Volikogus otsustati, et jõeäärsed kinnistud müüakse kuni veepiirini koos kümnemeetrise kallasrajaga, mis peab olema avalikus kasutuses.

Näitlikustan oma väidet. Tubli taluperemees on kanadele teinud aediku, et nad ikka väljas siblida saaksid ja rõõmsalt muneksid. Seda nimetatakse talupojatarkuseks. Aga peremees läks taevastele väljadele ja pärija on linnavurle, kes leiab, et kanade aedik rikub vaadet. Ta lammutab aediku.

Kanad on ikka rõõmsad, aga ühel hommikul on nad lihtsalt maha murtud, sest rebane käis kanalas. Kes on süüdi, kas rebane või linnavurlest pärija? Mina leian, et süüdi on pärija, kes tegi otsuse aedik lammutada, ajakirjanik seevastu süüdistab rebast.

Ta on oma artiklis rebasele nimed andnud: “ Raba-Aia sillakoridori kesklinna poolne ots sattus erakätesse 1999. aasta lõpus, kui linnapea oli Andres Sooniste ja planeeringute abilinnapea Maire Nigul. Isamaaliitlased müüsid REVi territooriumi hoonestusõiguse kolme miljoni krooni eest REVile, kust see Rumer Arenduse kätte sattus. Nigul oli REVi üks omanikke, Rumer Arendus kuulub praegu Port Artur Grupile.”

Linnavalitsus on täitevvõim, ta pole otsustaja, vaid peab volikogu otsuseid täitma. Selle näite kontekstis on linnavalitsus käitunud kui rebane, kes oskas sahkerdada kellegi huvides maha need kinnistud kuni jõepiirini, mis nüüd on takistuseks jõe kallasraja kasutamisel avaliku ruumina. Jaansoni raja ehitus seisis kaua selle taga, et Einar Kelderile kuuluv kinnistu Lai 22 osas esitas omanik linnale tingimusi, mis parendaksid oluliselt tema kinnistu olukorda.

Selle aasta oktoobris on kohalikud valimised. Linnakodanikest oleneb, kas otsustajateks on auväärsed kodanikud, kes näevad Pärnut tasakaalustatud arengu, peresõbraliku ja kauni looduskeskkonnaga väikelinnana, mis panustab ettevõtlikele inimestele kodu rajamisesse ja soodsa ettevõtluskeskkonna loomisesse.

Alternatiiv on omakasu eest seisvate poliitikute piruka juurde saatmine, ikka meie kõigi arvelt. Täitevvõim tuleb ju ka läbi valimiste, seda ei tohi unustada. Kes valima ei lähe, neil pole neli aastat õigust viriseda, kui kitsed jälle kärneriks saanud.

Igal uuel volikogul on õigus tagasi kutsuda kuue kuu jooksul detailplaneeringud, mida pole pika aja jooksul teostatud, mis on ajale jalgu jäänud või siis surve all planeering kinnitatud. Praegu on linna uus üldplaneering tegemisel, mis arvestab tänapäeva nõudmisi. Kutsun üles avalikustamise perioodil kaasa rääkima, nii saate ise oma linna elukeskkonda kujundada.

Veel kord uuest sillast

Uut silda on vaja ühissõidukite vanalt sillalt ära toomiseks, koormuste jagamiseks. Soovitaksin teha väike jalutuskäik ja veidi unistada. Seistes Endla teatri trepil, näete, et üle silla tulevad vaid väikeautod. Rivi jaguneb kaheks enne Vaasa parki. Ranna suunas otsesõitjad sattuvad kesklinna, sillal vasakule pöörajad saavad mööda Laia tänavat Mai suunas liikuda. Teatri juurest kuni praeguse bussijaamani on jalakäijate tänav, siin on istepingid ja rohelust.

Uus sild Raba-Aia koridoriga on ühissõidukite jaoks. Praegune bussijaam on katusega, pindalalt kuni Pika tänavani. Bussiliiklus on nii organiseeritud, et liinibussid teevad katusealuses sõlme ja seal on ümberistumise koht. Ei mingit parkimist enam, linnadevaheline bussiliiklus on samuti nii korraldatud, et siin on vaid peatus, kus maha tulla või peale minna. Liiklussõlm suure parkimiskohaga on seal, kus on Rail Balticu Pärnu raudteejaam.

Kui aga valida silla vasakkalda koridoriks Raba-Pargi, poleks lahendatav kesklinna bussijaama sõlmpeatus ja pudelikael Pika ja Vee tänava ristmik jääks alles, jalakäijate ala Pika tänava alguses oleks võimatu. Sellega me ei lahendaks ühtegi probleemi, vaid tekitaksime neid juurde.

Kolmas pikki aastaid arutelu all olnud sillakoridor on Tammsaare pikendus, otse üle jõe looduskaitse all olevasse metsa. Tammsaare sillakoridori aktiivne pooldaja on Väino Hallikmägi, kes oli linnapea aastatel 2002–2005 (vt Väino Hallikmägi, “Kiirrongiga Tallinna ja sild Tammsaare pikendusele”, PP 22.01).

See pole kaalumist väärt, sest keegi ei anna luba looduskaitsealas lageraieks kogu trassi ulatuses. Samal ajal ei lahenda see kesklinna liiklusprobleeme, pudelikaelad jääksid alles, bussijaam samasse seisu, nagu see on.

Nii et jahuda selle pärast, et volikogu oleks otsustusvõimetu, on vastutustundetu. Kui otsust ei tehta 2013. aasta valimisteni, ei saa ELi tõukefondidest raha küsida seegi kord.