Maestro Mati Palmi poolsajand

, laulja ja literaat
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Ooper on Mati Palmi südametunnistus, oratoorium tema armastus ja kammerlaul tema hobi.
Ooper on Mati Palmi südametunnistus, oratoorium tema armastus ja kammerlaul tema hobi. Foto: Ants Liigus

Mõni aeg tagasi nägi Eesti teatriliidu väljaandena ilmavalgust Allan Vurma kirjutatud raamat “Mati Palm. Slancio della voce”.

See on ülevaatlik ja mahukas, rohke fotomaterjaliga varustatud teos ühest Eesti väljapaistvaimast bassist Mati Palmist, kes on vokaalkunsti austajaid oma eheda ja isikupärase andega rõõmustanud pool sajandit ja tähistas muuseas hiljuti juubelitki.

Sageli on ta esinenud Pärnus, eelkõige soolo- ja kammerkontsertidega, aga samuti osalenud Pärnu rahvusvahelise ooperimuusika festivali „PromFest“ 2011. aastal lavale toodud Giuseppe Verdi ooperis “Attila” paavst Leo I rollis.

Palm kuulub nende vokalistide põlvkonda, kelle esindajad tõid Eesti soololaulukultuurile tunnustust kõikjal Nõukogude Liidus ja Euroopa riikides. Tema partneriteks laval on olnud Tiit Kuusik, Georg Ots, Margarita Voites, Anu Kaal, Hendrik Krumm, Helgi Sallo ja paljud teised Eesti muusikateatri tipud.

Allan Vurma raamat pole tavapärane biograafia, pigem on tegu hästi arhiveeritud, selgelt dateeritud ja loogilises järjekorras esitatud tervikliku ülevaatega kunstniku loometeest, tuues eraldi peatükkidena välja Palmi osalemised ooperites, operettides, vokaalsümfoonilistes suurvormides, kammerkontsertidel, võõrusesinemistel ja ooperiteatrite lavadel.

Muusikateaduse magister Vurma on ise õppinud klassikalist laulu, lõpetanud Eesti muusikaakadeemia ja töötab seal alates 1993. aastast vokaalmetoodika lektorina, mistõttu on tegu teosega, mille on kokku pannud oma ala asjatundja.

Iga muusikahuviline võib raamatust oma iva leida. Teos on sedavõrd põhjalik, et pakub avastamisrõõmu neilegi, kellele on Palmi loominguline tee tuttav.

Raamatut sirvides tundub kohati uskumatuna, kui palju on Palm teha suutnud. Sellest kõigest annab hea ülevaate raamatus leiduv Palmi kontsertide, filmides osalemiste, helisalvestiste nimekiri. Samuti on huvipakkuv kogu tema repertuaari nimekiri.

Maestro Palm on loomingulise diapasooni äärmiselt laiale haardele vaatamata olnud eelkõige ooperilaulja, mistõttu on eraldi välja toodud kõik tema ooperirollid, alustades Itaalia suurmeistrite võimsate bassipartiidega (Philipp II Verdi “Don Carloses”, Attila Verdi “Attilas”, Walter Verdi “Luisa Milleris”, Mefistofeles Boito “Mefistofeleses” jne) ja lõpetades rollidega Eesti heliloojate ooperites (Mehis Eugen Kapi “Tasuleekides”, Reinhold von Tisenhusen Tubina “Barbara von Tisenhusenis” jt).

Palmi muusikalist tegevust on palju valgustatud nii kirjutavas pressis kui ka visuaalses meedias, seda nii Eestis, Venemaal, Soomes, Ameerika Ühendriikides, Kanadas, Itaalias, Saksamaal ja Rootsis. Nii leiab Vurma raamatustki hulgaliselt tsitaate artiklitest, mis näitavad, kuivõrd kõrgelt on meie vokaalkunsti suurkuju hinnanud muusikakriitikud mujal riikides.

Palm ise on oma loometeed iseloomustades öelnud, et ooperikunst on tema südametunnistus, oratoorium tema armastus ja kammerlaul tema hobi. Ja nõnda ongi ta võrdse eduga esinenud ooperilavadel, kontserdi- ja kammersaalides.

Eraldi peatükk on pühendatud professor Palmi viljakale pedagoogilisele tegevusele. Tema juures on laulmist õppinud ja lauluklassi lõpetanud näiteks Tarmo Sild, Märt Jakobson, Triin Ella, Juuli Lill, Monika-Evelin Liiv, Aare Kodasma, Ksenia Kutšukova.

Praegu õpivad tema juures Pavlo Balakin, Roman Tšervinko, Andrijs Krutoijs, kellest Balakin on ennast juba suurepäraselt näidanud rahvusooperi Estonia laval Mefistona Charles Gounod’ ooperis “Faust” ja Ptolemaiose rollis Händeli ooperis “Julius Caesar”.

“Mati Palm. Slancio della voce” on raamat, mis peaks kindlasti olemas olema kõikidel muusikateatrit armastavatel ja Eesti vokaalkunstist lugupidavail inimestel.

Võrreldes teiste analoogsete teostega, on Vurma raamat mõnevõrra kaalukamgi, eelkõige tänu sellele, et välja on jäänud emotsioonid ja enam pööratud tähelepanu kunstniku loometee kronoloogilistele detailidele.

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles