Kui keegi avastab kartulikotist osaliselt roheliseks tõmbunud kartuli, lõikab ta koorides silmanähtavalt rohelise osa ära ja viskab mugula keedupotti. Ometi tuleks see hoopis prügi sekka saata.
Kartulikotti ei tohi valgesse kohta unustada
31. jaanuar 2013, 09:47
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kartulit kulub enamikus peredes nädalas kilode kaupa, aga korteris on suuremat kogust keeruline pikalt säilitada. Üks on kindel: hoiukoht peab tingimata pime olema, rõhutas TÜ Talukartuli müügijuht Priit Siimon ja lisas, et parim säilitustemparatuur oleks neli kuni kaheksa plusskraadi ja hea, kui hoiukohas õhk liiguks.
“Kui valida poest korralikult säilitatud ja kuivatatud kartul, säilib kartul ühe kuu korteriski kenasti. Muidugi, kui valguse eest kaitsta,” selgitas Siimon.
Roheline mürk
Kõik vähemalt korra kartulivagude vahele sattunud teavad, et mullast väljaulatuvad mugulad lähevad roheliseks, aga rohekaks võivad kartulid tõmbuda ka mõneks päevaks kööki valguse kätte unustades.
Roheline värv näitab, et mugulais on suurenenud mürgise solaniini hulk, millest ei saa päriselt lahti ei koorides ega kuumutades. Jah, roheliste mugulate söömise tõttu kiirabi ilmselt keegi ei vaja, aga kõhuvalu võib saada küll. Nii võib mõne justkui põhjuseta seedehäire, peavalu ja kõhulahtisuse taga olla pisut rohekate kartulite söömine.
Veebruarist tuleb mugulaid koorima asudes jälgida sedagi, ega neil idud arenema ole hakanud, sest idudega mugulates suureneb samuti solaniinisisaldus. Vastu kevadet kipubki solaniin kogunema rohkem koore alla ja “silmadesse”, mistõttu soovitatakse siis koorega kartuleid mitte keeta. Ka rahvameditsiinis paljukiidetud kartulimahla joomist peaks veebruarist pigem piirama.
Kartuli puhul pelgavad naised kõige enam, et see teeb paksuks. See võib tõesti nii olla, aga ei pruugi – kõik sõltub kartuli valmistamise viisist. Kõige tervise- ja taljesõbralikum on aurutatud või keedetud kartul ja halvim kartulikrõpsud. Üks keskmine keedetud kartul annab 40 kilokalorit ehk ühest kartulist saab umbes niisama palju kaloreid kui poolteisest õunast.
Eesti maaviljeluse instituudi teadur Luule Tartlan on Postimehes soovitanud inimestel süüa rohkem A-tüüpi kartulit, mis sisaldab vähem tärklist ega tee seega paksuks. A-tüüpi kartul on pisut madalama kuivaine- ja tärklisesisaldusega ega võta enda sisse majoneesi ja koort. Taljesõbralik sort on näiteks “Princess”, aga ka “Arielle”, “Folva”, “Vineta”, “Milva”, “Ditta” ja “Red Scarlett”.
Hea on teada sedagi, et kartuli seedimisel kiireneb organismis serotoniini ainevahetus. Serotoniin on teadupärast aine, mis tõstab meeleolu. Olulisim mineraalaine on kartulis südametegevuse korrashoiuks vajalik kaalium.
Tervis kartulist
Talukartul soovitab oma kodulehel kartuleid ainult aurutada, sest keetes muutuvad kartulis sisalduvad suhkrud tärkliseks, mis lisab organismi happelisust. Rasvas praetud kartuleid ei suuda organism üldse omastada.
Paljud on lapsepõlves käinud kartuleid koorivalt emalt üht toorest mugulat nosimiseks lunimas. Laps teab, mis organismile hea. Kartulit on tõepoolest kasulik tooreltki süüa, sest selles sisalduv süsivesinik seedub kiiresti, imendub vereringesse aeglaselt ja annab organismile pikaks ajaks energiat.
Kuna kartul aitab neutraliseerida kahjulikke happeid organismis, on kartulist abi podagra ja reuma korral.
Koorega küpsetatud kartul aitab rasvumise, maksa- ja neeruhaiguste, ainevahetushäirete, südame- ja veresoonkonnahaiguste ning kõhukinnisuse korral.
Kartuli raviomadused avalduvad kõige paremini mahlas. Toore kartuli mahlal on põletikuvastane toime, seda võib juua kõrvetiste, iivelduse, maohaavandite, ainevahetushäirete, ekseemi ja sagedaste peavalude puhul. Värskelt valmistatud mahla juuakse kaks–kolm korda päevas pool tundi enne sööki umbes pool klaasi.
Toore kartuliviiluga saab leevendada põletushaavu. Kartulikeeduvee aur aitab bronhiidi ja köha korral. Kõrgvererõhktõve korral võib mitu korda päevas juua koorega keedetud kartulite keeduvett.
Kartulit saab kasutada ka iluravis, näiteks keedetud kartuli, piima ja munakollase segu on hea toitemask näole ja kaelale. Turses silmaalustele saab leevendust, kui toore kartuli viilud asetada kümneks minutiks silmadele, eelnevalt tuleb silmaümbrused märjaks teha. Käsi saab pehmendada nii kartulikeeduveega kui keedetud kartulit kätele määrides.
Praegusel haiguste ajal tasub meeles pidada, et ülemiste hingamisteede haiguste puhul võib sisse hingata kartulikeeduauru, eelnevalt võib vette pisut soola lisada. Kurguvalu puhul võib koorega keedetud sooja kartuli marli vahele panna, puruks vajutada ja kaelale asetada.
Kõrvetiste puhul aitab toore kartuli närimine viie minuti jooksul ja tekkinud sülje neelamine, kartuli võib aga välja sülitada.
Solaniin
* Kõik kartuli taimeosad sisaldavad mürgist solaniini, kuid kõige vähem on seda mugulates.
* Vastu kevadet koguneb solaniin mugula koore alla ja silmadesse, mistõttu kevadel tuleks toiduks tarvitada kooritud kartuleid.
* Roheliseks muutunud mugulad ei kõlba toiduks isegi pärast koorimist.
* Solaniin põhjustab suurel hulgal sissesööduna raskekujulisi seedeelundite haigusi ja närvisüsteemihäireid.
* Idudega mugulates suureneb solaniinisisaldus mitu korda, seetõttu ei kõlba idanema läinud kartulid toiduks.