Ettevaatust, orhideedesse võib üdini ära armuda!

Kui orhidee juured on rohelised, pole taimele juua vaja. Hallikas toon annab märku, et taim vajab kastmist. Foto: Urmas Luik

Vana-Pärnus elav Anne Kelgo leppis kaasaga kokku, et kuniks mees mahub toas piltlikult öeldes muruniiduki laiuselt liikuma, võib naine võtta kasvatada nii palju orhideesid, kui hing ihkab.

See oli muidugi naljaga pooleks kokkulepe, sest ruumipuudust majas pole ja orhideekollektsiooni mahukaks ajamine ei olegi Kelgo eesmärk. Kogusse kuulub tal 140 nimelist orhideeliiki ja hübriidi ning üle 20 nimetu kohalikust kaubandusest soetatud kuukinga.

Kunagi oli naine hoopis innukas kaktusekasvataja ja kuulus Tartu kaktusekasvatajate klubisse, sest eks ole taimed, aiandus ja haljastus laiemalt teda kogu elu paelunud.

Sügav huvi aianduse vastu viis Anne Kelgo omal ajal Eesti põllumajandusakadeemiasse (praegu Eesti maaülikool) õppima. Haljastusagronoomi diplom taskus, koolitas Kelgo end hiljem Räpina aianduskoolis, kus õppis juurde maastikuarhitektuuri ja dendroloogiat.

Kui kuue aasta eest sattus tema hoole alla, nii-öelda hoiule, mõni kuuking, ütles sisetunne kogenud aednikule, et peaks orhideelistest võimalikult kaugele hoidma.

“Aimasin, et kui astun esimese sammu ja soetan endale orhidee, võtab taim mult sõrme asemel käe, seejärel hinge ja südame takkaotsa. Ilusaid orhideesid pole ju kunagi palju, alati on mõni puudu,” muigab Kelgo, mõeldes hetkele, mil lillekaunitarid tal pea lootusetult sassi ajasid.

Kinkinud seejärel abikaasale isadepäevaks orhidee, oligi “nakkus” majas.

Riburada täienesid lilleread uute tulijatega, esiotsa kohaliku kaubanduse najal.

Kui naine 2010. aastal internetist Eesti orhideekasvatajate ja -huviliste foorumi avastas, avanes tema ees kogu ülejäänud maailm. Koos teiste Eesti kasvajatega hakkas ta tellima taimi Euroopast, Põhja- ja Lõuna-Ameerikast, kaugelt Malaisiast ja mujalt.

Orhideed vitriinis

Kuigi pärnaka käpaliste kollektsioonis, nii klaaskapis kui niisama toas, leidub väga erinevaid isendeid, võib kogu kokku võtta ühisnimetajaga: soojalembesemad orhideeliste liigid.

Neist kõige suuremaks lemmikuks on perenaisel looduslikud kuukingad, mis asetatud klaaskappi.

“Meil on küll ahiküte, aga nurgas seisab suur veeboiler ja see mõjub õhku kuivatava keskkütteradiaatorina,” selgitab Kelgo, miks õhkõrnade õitega kaunitarid aknalaua asemel klaasi taga elavad.

Kui ahi on värskelt köetud, on kasvuhoones sooja 26 kraadi ümber. Enamasti jääb temperatuur 22–24 kraadi vahele ja tänu akvaariumi põhjas asuvatele veekandikutele, püsib kastis 60– 70protsendiline õhuniiskus.

Teisigi niiskust ihkavaid taimi, nagu näiteks tiigerlehikuid, on võimatu üle talve toas pidada, kui neile eluks vajalikke tingimusi kunstlikult ei loo.

Õhu ringlemine akvaariumis on samuti ääretult oluline, sest seisva õhuga niiske keskkond on ülisoodus bakterite ja seenhaiguste tekkeks ning levikuks. Et õhk liiguks, on taimekappi paigaldatud ventilaatorid.

Paraku kipuvad haigused ja kahjurid kimbutama ka kõige hoolsamate kärnerite hoolealuseid. Et neid võivad enesega kaasa tuua poest ostetud või kaugelt tellitud taimed, puhastab Kelgo iga uue tulija lehed enne teiste seltsi laskmist valge viinaga üle.

Kui lehtedele tekivad inetud seenhaiguse laigud, lõikab ta kahjustunud kohad ära ja määrib järelejäänud leheääre tavalise kaneeliga kokku. Kaneel on antiseptiline vahend, laseb haaval korgistuda ja mädanik ei lähe edasi.

Minibotaanikaaia elu reguleerib automaatsüsteem, mis käivitab iga 15 minuti järel ventilaatorid ja kustutab õigel ajal lambid.

Teisiti poleks mõeldav, sest taas koolipinki istunud ja nüüd Pärnu haiglas hooldajana töötav Kelgo ei jõuaks nende kohustuste kõrvalt iga hetk nuppe sisse ja välja lülitada.

Lambid põlevad ööpäevas maksimaalselt kümme tundi. Rohkem pole vaja, sest taimedki tahavad öösel puhata.

Pärlid ja juveelid

Peamisi “kapikasvandikke” – looduslikke kuukingi – on pärnakal üle 60 liigi. Esindusliku partiiga on kollektsioonis esindatud juveelorhideed.

Orhideemaailma pärliks peetavate taimede päriskoduks on troopilised metsad. Kirjude ja sametiste lehtedega juveelorhideesid võib leida Indiast, Taist, Malaisiast, Hiinast, Madagaskarilt, Ameerikast.

Looduslike kuukingade kõrval on Kelgole südamelähedased tillandsiad.

Need bromeelialiste hulka kuuluvad õitsevad õhutaimed elavad sõna otseses mõttes õhust ja armastusest. Kelgol elutsevad nad akvaariumis traatide küljes, looduses võib tillandsiaid leida kaktuste, puude, kivide ja kaljude pealt.

Looduslike orhideeliikidega ühte klaaskorterisse paigutatud tillandsiad neid ei häiri, nagu orhideed ei sega neidki – kõik elavad sõbralikus üksmeeles.

Hoopis iseäraliku seltskonna kollektsioonis moodustavad putuktoidulised lilled, kes nosivad äädikakärbseid.

Kärbsed on kinni nabitud kavala nipiga: kui panna purgipõhja tomat ja anuma suu ette paberist torbik, kogunevad pahaaimatud putukad torbiku kaudu põhja tomati peale ega saa enam välja. Seejärel kork peale ja purk sügavkülma.

Piisab, kui kord-paar kuus putuktoidulisele kärbseke “kannu” torgata ja head isu soovida.

Vabas õhus ehk aknalaual kasvav putuktoiduline taim hangib vahel ise söögipoolist.

“Kärbsepüünis püüdis mul kord ühe suure liblika kinni,” kiidab Kelgo. “Tuleb aga jälgida, et suutäis liialt suur poleks. Taim ei jõua muidu saaki ära seedida ja püüniseotsad ehk käpad lähevad mädanema.”

Peale minikasvuhoonete on aknalauadki lilli täis. Seejuures on üllatav, et suur osa seal asuvatest orhideelistest pole pistetud läbipaistvasse ümbrisesse, vaid savipotti. Mõni käpaline õõtsub koguni amplis.

Talvel klaaspotis taime aknale panna aednik ei soovita. Klaaspott on külm ja hoiab kauem niiskust, jahedas ja niiskes keskkonnas võivad aga taimejuured mädanema minna. Kelgol seisavad orhideed aknal vahtplastil ja isegi taimerivi ning klaasi vahel on vahtplastiääris.

Ühest tõde pole

Kui pärida Kelgolt nippe orhideede kasvatamiseks, teatab ta, et nende imeliste lillede hooldamisel pole absoluutset tõde.

Kõik sõltub kodust ja seal valitsevatest tingimustest ning sellestki, kui palju tubane aednik lillede hooldamisele aega kulutada saab ja tahab.

Kelgo ise ei söösta eal uisapäisa taimi ostma. Põhjalik eeltöö internetist enne uue “lapse adopteerimist” on elementaarne.

Looduslike orhideeliste hulgas on pirtsakaid preilisid, nende eest hoolitsemine ei käi üks-kaks-kolm. Palju jändamist on iga pisiasjaga, ka kastmisega, sest orhideed on kastmise osas ülitundlikud, neid on lihtne üle kasta või kuivale jätta.

Kelgo tarvitab tavalist kraanivett nii vähe kui võimalik, sest kohalik vesi on liialt raua- ja lubjarikas. Blokitaimede, tillandsiate, putuktoiduliste ja teatud looduslike liikide jaoks kogub ta hoopis vihma- ja lumesulavett.

“Kõige hullem on ülekastmine, taimel peab vahepeal laskma hinge tõmmata,” hoiatab Kelgo.

Surmapatt on seegi, kui jätta orhideed ööseks märgade lehtedega. Kui vett lehtede vahele satub, tuleb piisad lapiga ära tõmmata, muidu tekib lehekaenlas mädanik.

Iseäranis sensitiivsed on selles osas juveelorhideed. Nende sametisi lehti pole soovitav piserdada, sest siis on tulemuseks inetud plekid. Terve lillekollektsiooni jootmine võtab Kelgol aega mitu tundi.

“Blokitaimi piserdan üle päeva, teisi kütteperioodi aegu vähemalt kaks korda nädalas. Vett lasen lillepotti substraadi pinnale ja katsun sealjuures lehti vältida,” kirjeldab ta. Taimepoti uputamist ta algajale ei soovita, vaid lasta kastmisveel läbi poti voolata.

Blokitaimed, amplites lilled ja tillandsiad jätab Kelgo pärast jootmist pesurestile nõrguma.

Ajakulukas hobi

Arvatakse, et kui töö ja hobi käsikäes käivad, on inimene õnnega koos. Kelgo naerab, et tema puhul pole see kohe kindlasti nõnda.

Aednikutöö kõrvalt ei jagunud tal oma taimede jaoks üldse aega. Hea, kui jõudis enne ja pärast väsitavat tööpäeva botaanikanurgale pilgu peale visata. Õues nokitsemisest ei võinud unistadagi.

“Et meil on aed väike ja ma ei saa seal oma unistusi realiseerida, ongi kogu mu aednikutegevus tuppa kolinud,” ei põe väljaõppinud rohenäpp, et ruuminappus kutsumuse järgimisele piirid seab. “Mees ütles, et nii kaua, kuni ta toas muruniiduki laiuselt liikuma pääseb, pole probleemi. Peaasi, et mu orhideed voodisse ei tüki.”

Kaasa ja lapsed aasivad küll vahel, et ema pühendab lilledele rohkem aega kui neile.

Eks ses ole tõetera sees, sest aedniku tegemiste kõrvalt pildistab Kelgo oma hoolealuseid, otsib internetist asjakohast teavet, suhtleb teiste “orhideehulludega”.

Kunagi pidas Kelgo kaktustekogu kohta kataloogi, nüüd teeb regulaarselt sissekandeid Annela lilleaia nimelisse blogisse. Siia on rohke pildimaterjali ja vahvate tekstiridadega jäädvustatud kogu tema värvikas lillemaailm.

Blogil on lugejaid nii Eestis kui Ameerika Ühendriikides, Ukrainas, Venemaal, Iirimaal ja isegi Malaisias.