Lidiat kurvastab kunagine kodune võimukus

Foto: Andres G. Adamson

Iga inimene on isemoodi. Ja iga voodihaige ka: kes armastab vaikida, kes eelistab hooldajaga juttu ajada. Lidia (88) kuulub viimaste kilda.

Ühel päeval haarab Lidia hooldajal käest, palub voodi ette istuda ja tahab jutustada, mis teda aastakümneid heidutab. Ta peab selle enda seest kas või korraks välja saama. Hooldaja on seda hetke aimanud – naise rahutud silmad ütlesid talle ammu, et on üks väljarääkimata mure.

Lidia tervis on aastatega vähikäiku teinud ja nüüd ei saa ta end enam abiliseta voodis pöörata. Ka ei käi teda vaatamas sugulasi-tuttavaid, üksnes tütar tuleb vahetevahel Rootsist.

Tütar ongi veel ainuke, tänu kellele püsib ta juures hooldaja. Too võtab alati sellekski aega, et vanaprouaga „vaimureisidel“ käia. Nii on nad hakanud nimetama omavahelisi pikki vestlusi, raamatute või ajalehtede ettelugemisi. Lidia tunneb end siis ütlemata hästi.

Tugev ja edukas

„Olin täis usku, et kui naine tahab olla õnnelik, peab ta olema tugev ja edukas,“ alustab Lidia. „Seega muidugi tubli ühiskonna teenija. Kõrgharidusega naine, kellest saab ettevõtte juht, nagu minust sai, pole ju mingi haruldus. Aga mina olin haruldane. Oma arvates.“

Lidia abiellus inseneriga, kes töötas tema alluvuses. Kui naine ettevõttes ringkäiku tegi või töötajad koosolekuks kokku kutsus, märkas ta, kuidas üks inseneridest teda tihti varjamatult piidleb.

Algul tegi see Lidiale nalja, siis hakkas häirima. Lõpuks ei pidanud Lidia vastu ja küsis otse: „Kas teil on mulle midagi tähtsat öelda?“ „Jaa,“ kostis mees vastuseks. „Te meeldite mulle!“

Lidia oli sõnatu. Kogus aga end kohe: „Aa! Väga huvitav. Ainult et ma pean järele mõtlema, kas teie mulle ka.“ Nüüd ootas ta, et mees kohmetuks. Too aga naeratas hoopis rõõmsalt: „Palun, tehke seda!“

Isa-ema ainsa tütrena kasvanud Lidia oli piisavalt ennasttäis, et oma kabinetis muiata ja end ettevaatlikkusele manitseda: „No tead, ole vapper! Sul on viis inseneri ja see oli alles algus.“

Aga huvitav küll, teised insenerid sellist lähenemiskatset ei teinud. Pisut tausta uurides selgus: teised olid abielus, ainult too oli veel vallaline. Lidia kõndis aga iga päev temast mööda püstipäi, andis korraldusi ega kõnetanudki. Justkui oleks öeldu igaveseks unustatud.

Ettevõtet juhtis ta karmil käel ja väga edukalt – linnas oldi pidevalt parimate hulgas. Sadas aukirju ja preemiaid. Inseneri lähenemiskatse meenus talle vaid siis, kui ta meest ennast vaatamas nägi.

Ühel päeval oli mees saanud hakkama teoga, mis Lidia ettevõttele veel enam kuulsust tõi. See oli ratsionaliseerimisettepanek, mille juurutamisega suurenes toodang ja vähenesid kulud. Nüüd Lidia lihtsalt pidi temaga rääkima.

„Ta oli tark, suurte ilusate silmadega, aga selline vaikne, hästi kannatlik. Väga sihikindel ka, muidu ta poleks minu südant võitnud,“ meenutab jutustaja. „Ta muudkui vaatas ja vaatas mind, see jäi kummitama.“

Ikka võrdsus ja võrdsus

„Tol ajal, kui mina oma elutöö tegin, oli üks suur laul – ikka võrdsus ja võrdsus, see on meeste ja naiste puhul ainuõige. Naised olid kombainerid, traktoristid. Tüdrukud saagisid koolis välja puidust lõikelaudu, poisse õpetati kuduma. Ainult et kuidas kõik see naiselikkusele ja mehelikkusele mõjus, polnud kombeks arutada.

Meil sündis tütar. Mul oli ettevõttes tööd kurguauguni. Insenerist mees pingutas minu heaolu ja jõudluse nimel: viis tütrekese lastesõime ja tõi koju, keetis süüa, pesi ja koristas. Häbi on tunnistada, aga ta pesi ka minu pesu,“ räägib Lidia.

Naine tunnistab, et rabas ainult tööd teha ega tulnud selle pealegi, et ka mehel võiks olla oma unistus või hobi peale selle, et tal on kodu, naine ja laps. Ülimalt hea oli õhtul naasta, kui ootamas olid soe söök, rahulik laps, puhas majapidamine. Mees armastas tihti küünlagi lauale panna.

„Harjusin selle eluga nii, et tundsin end koduski justkui ettevõtte juhina – kõik, mis ma iganes soovisin, läkski nii. Liiga hea elu oli! Tundsin, et pole enam vahet, töö või kodu.

Tahtsin korraga, et mu mees mulle vastu hakkaks, oma reeglid kehtestaks. Aga ta oli selleks liiga rahulik. Üksluisus tegi mind tõrksaks. Meie esimene riid puhkes õhtul, kui tulin koju ja olin miskipärast praadi himustanud. Isegi veini ostsin kaasa. Kodus aga selgus: potis aurab juurviljasupp. Vihastasin, paugutasin ust. Mees hüüdis mulle järele: „See supp oli tütre soov!“

Mina olin aga juba teel restorani, et seekord hoopis seal süüa. Ma ei mõistnud ennast, tahtsin, et midagi oleks teisiti, aga see „teisiti“ ajas mu kohe vihale. Praegu mõtlen, kui rumal ikka võis üks naine olla!“

Lidia tõrksus ja närvilisus kodus süvenesid. Võimalik, et see tulenes suurest koormusest. Kui ta taas mehe kallal noris, ronis tütar isa sülle ja pani käed talle ümber kaela. Nähtu ärritas naist südamepõhjas veelgi – tema toob koju suure raha, tänu talle on neil luksuslik korter, kuulsus pealekauba. Aga nüüd vaatab pere teda etteheitvalt, tütar hoiab pigem isa poole. Kas siis nii raske on teda mõista?

 „Aga ega ma ise ka ennast mõistnud,“ tunnistab Lidia.

Süda valutab

Ühel päeval jooksis sekretär kontorisse, ähmi täis: „Su mees, su mees kukkus maha …“ See oli Lidia mehe esimene infarkt, küll selline väike ja arstide hinnangul ohutu. Elu jätkus endise koduse närvilisuse ja naisepoolse rahulolematusega. Mees pingutas tööl ja tegi veel ühe soodsa ratsionaliseerimisettepaneku. Rõõmustati koos.

Suureks kasvanud tütar teatas aga ühel hetkel: „Isa on väsinud, laseme tal puhata. Seekord peseme nõud ja koristame kodu meie kahekesi.“ Oli laupäev. Lidia kuuletus, heitis aga hiljem mehele ette: „Kas sa arvad, et suudan edaspidi nii palju – juhtida ettevõtet ja kodu korraga?“

„Miks sa pead kodu juhtima?“ küsis mees vastu. „Me oleme kõigest kolmekesi!“

Ühel õhtul tuli tütar ema juurde, foto käes. Ulatas selle sõnadega: „Vaata, kui ilusaid pilte isa teeb!“

See oli Lidiale üllatus, ta polnud kunagi huvi tundnud, miks mees minnes fotoaparaadi tihti kaasa võtab. Pildil oli tütar koos naabrinaise Pekingi paleekoeraga, väga ilmekas võte … „Isal on palju pilte, terve albumitäis,“ sädistas tütar.

Selle asemel et rõõmustada, tundis Lidia solvumist – miks tema seda alles nüüd teada saab? „Mis salatsemine see siis nüüd minu selja taga on olnud,“ pahandas ta.

Isa ja tütar vaatasid teineteisele otsa ja vaikisid. „Ema, tule maa peale, ära ole kodus ettevõtte juht. Me ei pea sulle ette kandma! Sul ei ole ju kunagi meie jaoks aega,“ tõstis tütar häält, kus tunda nutumaiku. „Pealegi – isa ei ole terve, ta on väsinud. Ma näen seda, aga sina ei näe.“

„Mees sai teise infarkti kodus. See juhtus pärast üht tüli, kui olin nõudnud mõnd romantilisemat õhtut meie kodus. Mäletan oma sõnu siiani: „Mis sinuga lahti on? Kuhu kadus see romantiline ja küünlavalgust armastav mees, keda ma kohtasin ja kellega lapse sain? Iga õhtu on kui kabelis – kõle ja hall.“

Olime kahekesi kodus ja korraga nägin, kuidas mees diivanil külili vajus,“ räägib Lidia, endal silmanurk vees. „Ta oli nädalapäevad koomas ega tulnudki ellu tagasi. Palusin talt voodi ees ja pisarais andeks. Loodan, et ta kuulis …“

See oli Lidia elu hirmsaim päev. Süütunne saadab teda siiani, aga sellest on võimatu lahti saada. „Ma surengi selle südamevaluga,“ ütleb ta. „Ma ei taibanud seda, mida oli väärt mu mees. Ta tundis minust paremini suhete kullafondi – märka inimest enda kõrval, tee talle rõõmu.“

Lidia pigistab jutu lõpetuseks taas hooldaja kätt. „Nüüd mõtlen ühtelugu ema Teresast, just tema sõnadest. Olnuks mina nii tark! Keegi, kes naise tööd pealt nägi, ütles talle: „Selliseid haavu ei seoks ma ka mitte miljoni dollari eest.“ Teresa naeratanud ja kostnud: „Ka mina ei teeks seda miljoni dollari eest. Ma teen seda armastusest abivajajate vastu.“