Valter Parve: Kuidas olla õnnelik?

Valter Parve. Foto: Henn Soodla

Minu Eesti mõttetalgud on reedel, esmaspäeva pärastlõunal tegime algatusgrupiga ära oma koja eeltalgud. Leppisime kokku püüdluses hoiduda talgutoas süüdlaste ja vigade otsimisest, tigetsemisest, kaeblemisest ja ärapanemisest. Olla positiivsed ja pakkuda teostamiseks ideid, kus võimalusel ise käed külge saab panna.

Püüdsime leida eesmärki tollele üleriigilisele kampaaniale ja siis Piia Karro Raeküla Vanakooli seltsist pani ette, et selleks võiks olla õnnelik olemine.

Idee oli väga ahvatlev ja hiljem kodus otsisin võimalusi selle sidumiseks meie oma mõttekoja nelja teemaga. Ehk ilmselt tegin sedasama, mida varemgi tuhandeid kordi on katsetatud: leida õnnetunne sellised koostisosad, mis sobiksid võimalikult paljudele.

Sain kokku alljärgneva loetelu:

mul on perekond, kus mind armastatakse ja kus mina saan armastada, et mulle kallitel inimestel läheks hästi;

mul on sõbrad, keda saan usaldada, et mu sõpradel läheks hästi;

mu ümber on naabrid ja kogukond, kus läbi koostöö panustades saan tunda end vajalikuna, et meil kõigil läheks hästi;

mul on kodu, kas või nn ääremaal, kus saan elada sõltumata poliitikute ja majandusmeeste suvast;

olen uhke oma emakeele, kultuuri ja sajandite jooksul kujunenud väärtuste üle;

mu ümber on puhas ja hoitud loodus;

ümberringi on heatahtlikud, üksteisest hoolivad inimesed;

saan olla uhke nii kohalike kui kogu riigi valitsejate poliitilise tarkuse ja vastutustundliku käitumise üle;

elan maailmas, kus pole sõdu, nälga ja rassivaenu;

mul on piisav sissetulek, et katta enda ja minust sõltuvate lähedaste mõistlikud vajadused, võimaluse korral ka tegelda hobidega;

olen terve ja häda korral saan asjatundlikku abi;

saan rahuldada oma uudishimu, meedia pakub usaldusväärset teavet;

olen väärtuslik mitte ainult kui valija, maksumaksja, ostja, tööjõud jne, vaid eelkõige kui inimene;

saan andestust, kui parimat soovides olen teinud vigu ja halba. Oskan ja suudan ise andestada;

saan hariduse ja võimalused ennast arendada ning sealtkaudu teha tööd, kus olen oma oskuste ja teadmistega vajalik;

kui olen pingutanud ja tõesti mingi teistelegi olulise teoga hakkama saanud, siis keegi märkab ja tunnustab;

elu on turvaline, kaitstud pole mitte ainult elu, tervis ja vara, vaid ka rahvast kooshoidvad väärtused.

Loetelu pole täielik, aga seegi, mis kirja sai, tundub olevat pisut isekas ja naiivne. Ja samas on selles esindatud pea kõik mõttetalguteks üleriigiliselt välja valitud teemad. See tähendab, et nii või teisiti on Eesti rohkem kui neljasajas talgutoas sihiks ikka needsamad isikliku rahulolu ja õnnetunde saavutamise teed.  

Soovin koosolemise rõõmu kõigile Pärnumaa mõttetalgulistele.