Põllumajandusministri omapärane regionaalpoliitika

Ester Tuiksoo. Foto: PP

Mulle tundub, et põllumajandusorganisatsioonid ja peaminister on põllumajandusministri töö Brüsselis ära teinud, sest tal jääb üle aega regionaalpoliitikaks.

On ju vana tõde, et kui tõsiste asjadega tegelda ei taheta, kerkivad esile pseudoprobleemid. Erandiks pole põllumajandusminister Helir-Valdor Seederi idee viia 13 riigiasutust Tallinnast välja.

Samuti juhib see suurepäraselt tähelepanu eemale näiteks parteikaaslaste Siim Kiisleri saamatusest haldusreformi korraldamisel ja majandusminister Juhan Partsi äpardustest Estonian Airi ja Eesti Energiaga.

Haldusreform toppab

Laias laastus läheb Seederi ettepanek samasse valdkonda kui IRLi esimehe Urmas Reinsalu kaitstav idee anda lapsevanematele valimistel lisahääled. Kuivõrd aitab viimati mainitu kaasa iibe tõstmisele või vähendab nooremate naiste hirmu laste saamise ees, jätavad tulihingelised respublikaanid muidugi vastamata. Samamoodi vaikib Seeder kolimise regionaalpoliitilistest tulemitest.

Kui näiteks põlvalane peab minema Eesti Loto peakontorisse Tallinna, saab ta sinna sõita ühe bussiga. Pealegi püütakse pealinnas teisedki asjad ära ajada, kas või maakonnakeskustest paremini varustatud kauplustes käia.

Rakveresse jõudmiseks, kuhu Seeder tahab lotoasutuse saata, peab põlvalane sõitma vähemalt kahe bussiga, mis tähendab ilmselgelt suuremat aja- ja rahakulu. Samasugune olukord kujuneb näiteks SA Erametsakeskuse viimisel Pärnusse või riigimetsa majandamise keskuse ümberpaigutamisel Viljandisse.

Kes on tõsiselt kaalunud, mis läheb tavakodanikule maksma sõit ükskõik millisest Eestimaa otsast Rakverre, Viljandisse või Kuressaarde, kuhu peaks Seederi plaani alusel kolima Eesti Interneti SA?

Sellistele praktilistele küsimustele ei vaevu tipp-poliitik ilmselt vastama, sest tema mõtleb ju mastaapselt, poliitiliselt.

Milleks seda vaja on, härrased? Viidatakse regionaalpoliitilistele eesmärkidele – olukorras, kus kõige olulisemat ülesannet selles valdkonnas, haldusreformi, veeretatakse aastaid kui kuuma kartulit, ühtegi mõistlikku kava tegelikult välja käimata.

Mitme riigiasutuse juhid on juba viidanud kolimisega kaasnevatele raskustele, eelkõige avalikkusega suhtlemise raskenemisele ja personaliprobleemidele.

Ma ei arva, et kõik pädevad inimesed on just Tallinna kolinud, kuid on selge, et praegu hästi töötavad asutused muudetakse mitmeks aastaks kohanevateks ettevõteteks koos sinna juurde kuuluva kolimiskuluga.

Miks kolida?

Võimalik, et Seeder leiab: asutuse kui füüsilise keha mujale viimisega asi piirdub ning töötajad hakkavad igapäevaselt või -nädalaselt pendeldama marsruutidel Tallinn–Viljandi, Tallinn–Rakvere jne. Ehk kaaluvad sõidukompensatsioonile makstavad summad hoopis kinnisvara rendihinnad üle.

Uute töötajatega komplekteerimine tähendab paratamatult asutuse sisulise töö pärssimist küllalt pika aja jooksul.

Omamoodi hoiatavaks näiteks võiks ju olla Tõnis Lukase omaaegne suur ettevõtmine haridus- ja teadusministeeriumi kolimisest Tartusse, sest büroo Tallinnas tuli säilitada ja ministeeriumi tippjuhid pidid hakkama kurseerima Tartu ja Tallinna vahet.

Tartu on vähemalt oluline tõmbekeskus, kuid kõik teised piirkonnad kannatavad elanike arvu vähenemise all. Seda mitte riigiasutuste paiknemise tõttu Tallinnas, vaid olematute või väheste töökohtade tõttu.

Haldusreformi kõrval peaks just töökohtade loomise soodustamine olema see, mis elanike lahkumist maapiirkondadest vähendaks.

Töökohtade loomine maapiirkondades ei tähenda ometi riigiasutuste tõstmist ühest linnast teise. Samuti jäävad õhku küsimused, kui palju läheb kolimine maksma ja kust selleks raha leitakse.

Regionaalpoliitilise ”uduga“ tahetakse varjutada tegelikke probleeme maapiirkondades, kus kimbutab töökohtade puudus, suletakse kodulähedasi postkontoreid, kauplusi ja koole.

Kui peale selle sõidab buss vaid hommikul ja õhtul, pole inimestele suurt kasu ka Eesti Loto peakontorist väikelinnas. Jääb vaid loota, et koalitsioonipartner Reformierakond ei lähe kaasa Seederi läbimõtlemata kolimiskavaga.