Vist on paratamatu, et sellised rahvakoosolekud võtavad enamasti emotsionaalse värvingu ja sisuline arutelu jääb puudulikuks. Sindi koosolekul ”koosoleku korraldajad teatasid aga juba alguses, et pooldavad tammi lammutamise varianti” (”Ülevaade koosolekust“, Pärnu Postimees 2. aprillil 2009), ja arutamata jäi selline oluline probleem nagu paisu lõhkumisega kaasneda võivad negatiivsed mõjud.
Peatuksin mõnel neist. Et asi oleks objektiivsem, tsiteerin siin enamasti keskkonnaministeeriumi tellitud ”Vooluveekogude ökoloogilise kvaliteedi parandamise projekti” Sindi paisu käsitlevat osa: ”Paisu likvideerimisel alandatakse veetaset 1,5 meetri võrra. Peab meeles pidama, et Sindi paisjärv kuulub ajalooliselt linna juurde ja sellises ulatuses veetaset alandades oleks see negatiivse mõjuga sotsiaalsele keskkonnale ja kultuuripärandi hoidmisele.
Jõel paiknevatel hüdroelektrijaamadel ei ole otsest mõju elanikkonna tööhõivele ega sissetulekutele, kuid eeldusel, et elektrijaama rajatised, kaasa arvatud paisukonstruktsioonid, ehitatakse ja hoitakse korras ja paisjärv puhas, paraneb paiga miljööväärtus - see muudab järved atraktiivseks puhkuse veetmiseks ja supluseks, turismiteenuste osutamiseks. Paisjärved on samal ajal kasutatavad tuletõrje veevõtukohtadena.”
Veel probleemidest: kuigi Hans Solli koostatud koosoleku programmis oli (punkt 4) püstitatud paisu lõhkumisega kaasnev setete kandumise oht, seda millegipärast ei arutatud. NIRASe uuringu andmetel võib see ulatuda 125 000 kuupmeetrini ja jõele tekitatav kahju oleks korvamatu.
Veetaseme järsk langus paisjärves põhjustab ilmselt põhjaveetaseme languse kaldaäärsetes piirkondades ja kaevudes, suur oht on kallaste varisemiseks, mis on tüüpiline nii Pärnu kui Sauga jõele.
Mõni märkus Hans Solli artikli kohta. Sindi pais ei ole paneelidest monteeritud, vaid monoliitne raudbetoonkonstruktsioon, rääkida mingist doominoefektist on nonsenss. Paisu tehnilise seisu on NIRAS hinnanud heaks, alles 30 aasta pärast tuleks kaaluda suurema remondi tegemist.
Enne kui kergemeelselt hääletada paisu lõhkumise poolt, oleks arukas arvestada sellega kaasnevaid ohte. Seda enam, et Sindis on olemas lahendus, mis säilitab paisu, paisjärve ja tagab kalade pääsu ülespoole paisu. Nii toimitakse Veljo Kalepi andmetel Kanadas, nii tehakse Euroopas: ainuüksi Prantsusmaal on viimase 20 aastaga ehitatud üle 200 efektiivselt töötava kalapääsu, samasugust oleme kavandanud Sinti. Kas ikka mõtleks veel natukene?