Vananeva rahvastikuga läänemaailmas on paratamatu, et inimestel tuleb uute oludega kohaneda. Maksumaksjate vähenedes ja pensionisaajate lisandudes muutub üha suuremaks inimese enda roll pensionieaks vajaliku sissetuleku tagamisel.
Eakad vajavad eneseteostust
8. veebruar 2013, 09:52
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Tahame või mitte, kuid meie väike Eesti kuulub juba mõnda aega läänemaailma, kus kasvav heaolu tekitab uue probleemi: mida oma vaba ajaga peale hakata.
Eeldatavalt on praegused noored ja keskealised selle probleemi enestele teadvustanud ning saavad seega rahulikult tulevikku vaadata, kuid juba pensioniikka jõudnute võimalused oma elujärje parandamiseks tunduvad esmapilgul üsna piiratud olevat.
Või kas see ikka on nii? Paljud vanaduspensionärid on endiselt töövõimelised. Näiteks 2011. aastal töötas Eestis üle 66 000 vanaduspensionäri, sisuliselt iga viies. Suurem osa neist on palgal küll osalise tööajaga, kuid siiski tõstab suuremal või vähemal määral tööturul kaasa löömine sotsiaalkindlustusameti hinnangul töötava pensionäri sissetulekut enam kui 30 protsenti.
Vähetähtis pole pensionäridele seadusega ette nähtud täiendav tulumaksuvabastus, mistõttu võib olenevalt pensioni suurusest pensionärile brutopalgast kätte jääda enam kui tema mittepensionärist kolleegile.
Kui sageli on Eestis tulu saaval inimesel õigus üldisele maksuvabale tulule 144 eurot kuus, siis pensionäridel on pensioni osas õigus täiendavale maksuvabastusele 192 eurot kuus, mis kokku teeb 336 eurot kuus. Maksuvabastuse arvel jääb inimesel sel juhul kätte 70 euro ringis.
Usun, et Eesti riik ja kohalikud ettevõtjad peaksid senisest rohkem hindama elu- ja töökogemust, mis pensioniikka jõudnutel on, kui neil on huvi oma teadmisi ja oskusi panustada. Tööturul aktiivseid ja sinna naasta soovivaid pensionäre tuleb igati tunnustada ja innustada.
Arvestades demograafiliste näitajate trende, mis annavad tunnistust rahvastiku vananemisest, on riigi huvi pensionäride suurem tööhõive. Muuhulgas väheneks mure eakate toimetuleku pärast. Teenitav lisasumma parandaks eaka inimese heaolu ja samal ajal oleks seeläbi riigil võimalik pöörata enam tähelepanu neile eakatele, kes tervislikel või muudel põhjustel riigi abikätt rohkem vajavad.
Kasu lõikaksid tööandjadki. Väga paljudel tööandjatel on oma pensionäridest töötajate kohta öelda vaid kiidusõnu, sest nad tunnevad kella, on lojaalsemad, oskuslikumad ja hoolsamad kui äsja koolipingist suurte nõudmistega tööturule laekunud noored.
Tõsi, paljusid eakaid pelutab noorte kollektiivis töötamise mõte, kardetakse nii kolleegide kui tööandja eelarvamusi ja suhtumist. Mõni neist on ehk enne pensionile jäämist kogenud ealist diskrimineerimist. Küllalt palju leidub neidki eakaid, kes ei teagi, kust tööd otsida.
Siinkohal võiks oma abikäe ulatada noorem põlvkond. Aidake oma isasid-emasid, vanaisasid-vanaemasid ja näidake neile kätte sobiv töökoht, süstige neile kandideerimiseks vajalikku eneseusku.
Loomulikult pole vanaduspensionäride tööle naasmine võluvits, millega saab pensionäride vaesusriski kaotada ja kullajõed voolama panna. Küll on see hea võimalus oma elujärje parandamiseks kõigile, kel tervis seda lubab ja kel endiselt eneseteostussoovi leidub.
Eelarvamustest vabanemine pole muidugi lihtne ega juhtu üleöö, kuid olen veendunud, et samme peavad selleks astuma mõlemad osapooled. Seepärast soovin, et tööandjatel oleks enam julgust nii juhte, spetsialiste kui töökaid abikäsi just pensionäride seast värvata, sest kogemustega, hoolas ja motiveeritud töötaja, kellel on palju edasi anda noorematele põlvkondadele, on omaette väärtus.